Eestikeelne Piibel 1997
1. Moosese 18 Ja Issand ilmutas ennast temale Mamre tammikus, kui ta istus telgi ukse ees kõige palavamal päevaajal.Ta tõstis oma silmad üles ja vaatas, ja ennäe, kolm meest seisid ta ees. Ja nähes neid, tõttas ta telgi ukse juurest neile vastu ja kummardas maani
ning ütles: „Issand, kui ma sinu silmis armu leian, siis ära mine oma sulasest mööda!
Toodagu nüüd pisut vett, peske jalgu ja nõjatuge puu alla!
Ma toon palukese leiba, kinnitage südant, enne kui edasi lähete, kui juba kord olete oma sulase kaudu käimas!” Ja nemad vastasid: „Tee nõnda, nagu sa oled rääkinud!”
Ja Aabraham tõttas telki Saara juurde ning ütles: „Võta ruttu kolm mõõtu nisujahu, sõtku ja tee kooke!”
Ja Aabraham jooksis karja juurde, võttis ühe noore ja ilusa vasika, andis poisi kätte ja see tõttas seda valmistama.
Ja ta tõi võid, piima ja vasika, mis oli valmistatud, ja pani nende ette; ta ise seisis nende juures puu all, kui nad sõid.
Siis nad küsisid temalt: „Kus su naine Saara on?” Ja ta vastas: „Seal telgis.”
Siis üks neist ütles: „Ma tulen sinu juurde kindlasti tagasi aasta pärast samal ajal, ja vaata, su naisel Saaral saab olema poeg!” Ja Saara kuulis seda tema selja taga oleva telgi ukse juures.
Aga Aabraham ja Saara olid vanad ja elatanud; Saaral oli lakanud olemast ka see, mis muidu naistele on omane.
Ja Saara naeris iseeneses ja mõtles: „Nüüd, kui ma olen vanaks jäänud, peaks mul veel himu olema! Ja ka mu isand on vana.”
Aga Issand ütles Aabrahamile: „Miks Saara naerab ja ütleb: Kas ma tõesti peaksin sünnitama, kuna ma ju olen vana?
Kas peaks Issandal midagi olema võimatu? Ma tulen su juurde tagasi aasta pärast samal ajal, ja Saaral saab olema poeg!”
Kuid Saara salgas, öeldes: „Mina ei naernud.” Sest ta kartis. Tema aga ütles: „Sa naersid küll!”
Siis mehed tõusid sealt üles ja vaatasid alla Soodoma poole; ja Aabraham läks koos nendega, neid saatma.
Psalm 71 Issand, sinu juures otsin ma pelgupaika, ära lase mind iialgi jääda häbisse!
Oma õiglusega tõmba mind välja kitsikusest ja vabasta mind; pööra oma kõrv mu poole ja päästa mind!
Ole mulle kaitsjaks kaljuks, kuhu ma aina saan minna! Sina oled käskinud mind päästa, sest sina oled mu kalju ja mu mäelinnus.
Mu Jumal, vabasta mind õela käest ning ülekohtuse ja vägivaldse pihust!
Sest sina oled mu ootus, Issand Jumal. Sa oled mu kindel lootus mu noorpõlvest.
Sinule ma olen toetunud sündimisest, sa oled kandnud mu eest hoolt emaihust alates, sinule kõlab aina mu kiitus.
Ma olen saanud paljudele imeasjaks, kuid sina oled mulle tugevaks varjupaigaks.
Minu suu on täis sinu kiitust ja su ülevust kogu päeva.
Ära heida mind ära mu vanas eas, ära hülga mind, kui mu ramm lõpeb!
Sest mu vaenlased räägivad mu vastu, ja kes varitsevad mu hinge, peavad üheskoos nõu
ning ütlevad: „Jumal on tema hüljanud, jälitage teda ning võtke ta kinni, sest ei ole, kes ta ära kisuks meie käest!”
Oh Jumal, ära ole minust kaugel, mu Jumal, tõtta mulle appi!
Jäägu häbisse ja hukkugu minu hinge vastased; olgu häbistusse ja teotusse mähitud need, kes otsivad minu õnnetust!
Aga mina ootan alati ja suurendan kogu su kiidetavust.
Mu suu peab jutustama sinu õiglusest ja su päästetegudest kogu päeva, sest ma ei tea nende arvu.
Ma tulen Issanda Jumala vägitegudega, ma tunnistan üksnes sinu õiglust.
Jumal, sa oled mind õpetanud mu noorest east, ja sestsaadik ma kuulutan sinu imesid.
Ära siis jäta mind maha, Jumal, kui ma lähen vanaks ja halliks, kuni ma kuulutan sinu käsivart praegusele põlvele ja su vägevust kõigile järeltulijaile!
Sest su õiglus ulatub kõrgele, oh Jumal, kes oled suuri asju teinud. Jumal, kes on nagu sina?
Sina, kes mind oled lasknud näha palju kitsikusi ja õnnetusi, teed mind jälle elavaks ja tõmbad mind jälle üles maa sügavustest.
Kasvata mu suurust ja pöördu jälle mind trööstima!
Ma tahan sind tänada ka naablimänguga sinu ustavuse eest, mu Jumal! Ma tahan sulle lauldes mängida kannelt, sa Iisraeli Püha!
Mu huuled hõiskavad, kui ma sulle lauldes mängin, samuti mu hing, mille sa oled lunastanud.
Minu keelgi kõneleb kogu päeva sinu õiglusest, sest juba häbenesid ja kohmetusid, kes otsisid mu õnnetust.
Rooma 4 Jah, seda tõotust, et ta saab maailma pärijaks, ei antud Aabrahamile ega tema soole Seaduse kaudu, vaid usuõiguse kaudu.
Sest kui need, kes on Seadusest, oleksid pärijad, siis oleks usk muutunud tühjaks ja tõotus oleks tühistatud.
Sest Seadus soetab viha, aga kus Seadust ei ole, seal ei ole ka üleastumist.
Seepärast siis on pärijaks saamine usust, et see oleks armust ja tõotus jääks kindlaks kogu soole, mitte ainult sellele, kes on Seadusest, vaid ka sellele, kes on Aabrahami usust, kes on meie kõikide isa -
nõnda nagu on kirjutatud: „Ma olen su pannud paljude rahvaste isaks!” - Jumala ees, keda ta on uskunud, kes teeb elavaks surnud ja kutsub olematuid nagu olevaid.
Aabraham uskus, kui lootus näis lootusetu, et ta saab paljude rahvaste isaks, selle ütluse järgi: „Nõnda peab olema sinu sugu.”
Ta ei jäänud usus nõdraks, pannes tähele oma elatanud, ligi saja-aastast ihu ja Saara surnud lapsekoda.
Ta ei kahelnud Jumala tõotuses uskmatuna, vaid sai vägevaks usus, ülistades Jumalat
ja olles täiesti veendunud, et Jumal on vägev ka täitma seda, mida on tõotanud.
Seepärast see arvestatigi talle õiguseks.
Aga et see arvestati talle õiguseks, ei ole kirjutatud üksnes tema pärast,
vaid ka meie pärast, kellele see samuti arvestatakse, sest me usume temasse, kes äratas surnuist üles meie Issanda Jeesuse,
kes loovutati meie üleastumiste pärast ja äratati üles meie õigekssaamise pärast.