Eestikeelne Piibel 1997
2. Moosese 12 Ja Issand rääkis Moosese ja Aaroniga Egiptusemaal, öeldes:„See kuu olgu teil esimeseks kuuks; see olgu teil aasta esimeseks kuuks.
Rääkige kogu Iisraeli kogudusega ja öelge: Selle kuu kümnendal päeval võtku iga perevanem tall, igale perele tall.
Aga kui pere on talle jaoks väike, siis võtku tema ja ta naaber, kes ta kojale on lähemal, vastavalt hingede arvule; kui palju igaüks jõuab süüa, sellele vastavalt arvake neid talle kohta.
Tall olgu teil veatu, isane, üheaastane; võtke see lammastest või kitsedest.
Säilitage see enestele kuni selle kuu neljateistkümnenda päevani; siis kogu Iisraeli kogunenud kogudus tapku see õhtul!
Ja nad võtku verd ning võidku ukse mõlemat piitjalga ja pealispuud kodades, kus nad seda söövad.
Ja nad söögu liha selsamal ööl; tulel küpsetatult koos hapnemata leiva ja kibedate rohttaimedega söögu nad seda!
Te ei tohi seda süüa toorelt või vees keedetult, vaid ainult tulel küpsetatult pea, jalgade ja sisikonnaga.
Te ei tohi sellest midagi üle jätta hommikuks; mis aga sellest hommikuks üle jääb, põletage tulega!
Ja sööge seda nõnda: teil olgu vöö vööl, jalatsid jalas ja kepp käes; ja sööge seda rutuga - see on paasatall Issanda auks!
Siis käin mina selsamal ööl Egiptusemaa läbi ja löön maha kõik esmasündinud Egiptusemaal, niihästi inimesed kui loomad, ja ma mõistan kohut kõigi Egiptuse jumalate üle, mina, Issand.
Aga veri olgu teil tundemärgiks kodadel, kus te asute; kui ma näen verd, siis ma lähen teist mööda + Heebrea sõna pesah 'paasapüha' meenutab sõna pasah 'mööda minema', 'vahele jätma'. ja nuhtlus ei saa teile hukatuseks, kui ma löön Egiptusemaad.
See päev aga jäägu teile mälestuseks ja pühitsege seda Issanda pühana: oma sugupõlvede kaupa pühitsege seda igavese seadlusena!
Psalm 57 Laulujuhatajale: viisil „Ära hävita!”; Taaveti mõistulaul ajast, kui ta põgenes Sauli eest koopasse.
Ole mulle armuline, Jumal; ole mulle armuline, sest sinu juures otsib mu hing pelgupaika ja ma kipun su tiibade varju, kuni õnnetus möödub!
Ma hüüan Jumala, Kõigekõrgema poole, Jumala poole, kes juhib mu asja.
Küll ta läkitab abi taevast ja päästab mu; ta annab laimatavaks selle, kes tahtis mind rünnata. Sela. Küll Jumal läkitab oma helduse ja ustavuse.
Ma leban otsekui lõvide keskel, inimlaste seas, kelle hambad on piigid ja nooled ja kelle keel on terav mõõk.
Ülenda, Jumal, üle taevaste, üle kogu maailma oma auhiilgus!
Võrgu on nad seadnud mu sammudele, mu hinge nad painutasid alla, nad kaevasid mu ette augu, aga nad ise kukkusid sinna sisse. Sela.
Kindel on mu süda, oh Jumal! Mu süda on kindel. Ma tahan laulda ja mängida.
Ärka üles, mu au; ärka, naabel, ärka, kannel, ma äratan üles koidu!
Ma tahan sind tänada rahvaste seas, Issand. Ma tahan lauldes mängida rahvahõimude keskel.
Sest suur on sinu heldus kuni taevani ja su tõde kuni ülemate pilvedeni.