Eestikeelne Piibel 1997
Psalm 112 Halleluuja! Õnnis on mees, kes kardab Issandat, kellele väga meeldivad ta käsud.Võimsaks saab tema seeme maa peal, õiglaste sugu õnnistatakse.
Vara ja rikkus on tema kojas ja tema õigus püsib ikka.
Pimeduses tõuseb õiglastele valgus, armuline ja halastav ja õige.
Õnnis on mees, kes on armuline ja annab laenuks, kes oma asju ajab õigluses.
Sest ta ei kõigu iialgi; igaveseks mälestuseks jääb õige.
Ei ta karda õnnetuse sõnumit, tema süda on kindel, ta loodab Issanda peale.
Tema süda on toetatud, ta ei karda, kuni ta viimaks parastab oma vaenlasi.
Ta jagab välja rikkalikult ja annab vaestele; tema õigus püsib ikka, tema sarv on kõrgel au sees.
Õel näeb seda ja saab pahaseks, ta kiristab hambaid ja nõrkeb. Õelate igatsused lähevad tühja.
Psalm 113 Halleluuja! Kiitke, Issanda sulased, kiitke Issanda nime!
Issanda nimi olgu tänatud nüüd ja igavesti!
Päikesetõusust loojakuni olgu kiidetud Issanda nimi!
Issand on kõrge üle kõigi rahvaste, tema auhiilgus on üle taevaste.
Kes on nagu Issand, meie Jumal, kes kõrgel istub,
kes alandub vaatama, mis taevas ja maa peal on,
kes tõstab põrmust üles vaevase ja tuhaasemelt viletsa,
pannes tema istuma õilsate kõrvale, oma rahva õilsate kõrvale,
kes paneb sigimatu, kel polnud maja, elama poegade rõõmsa emana? Halleluuja!
Habakuk 1 Eks ole sina, Issand, muistsest ajast mu püha Jumal? Ära lase meil surra! Issand! Sina oled nad pannud meie üle kohut mõistma, sina, kalju, oled määranud nad meile nuhtlejaiks.
Sinu silmad on liiga puhtad selleks, et näha kurja, ja sina ei või vaadata õnnetust. Mispärast sa vaatad uskmatute peale, vaikid, kui õel neelab selle, kes on temast õigem,
teed inimesed mere kalade sarnaseks, otsekui roomajaiks, kellel pole valitsejat?
Need kõik tõmbavad nad õngega üles, veavad oma noota ja koguvad võrku; seepärast nad rõõmustavad ja hõiskavad.
Seepärast ohverdavad nad oma noodale ja suitsutavad võrgule, sest nende abil on nende saak rasvane ja roog rammus.
Kas nad võivad nõnda lõpmatult tühjendada oma noota, rahvaid armuta tappes?
Habakuk 2 Mina seisan oma vahipostil, asun linnusel ja vaatan, et näha, mida ta mulle räägib ja mida ta mulle vastab mu etteheite peale.
Ja Issand vastas mulle ning ütles: Kirjuta üles nägemus ja tähenda selgesti lauakeste peale, et see, kes seda loeb, võiks lugeda soravalt.
Sest nägemus ootab küll oma aega, aga ta ruttab lõpu poole ega peta. Kui ta viibib, siis oota teda, sest ta tuleb kindlasti ega kõhkle.
Vaata, kes on isemeelne, selle hing ei ole siiras ta sees; aga õige elab oma usust.
Häda sellele, kes ahnitseb oma kojale ülekohtust kasu, et paigutada oma pesa kõrgele ja päästa ennast kurja käest.
Sa oled oma kavatsustega häbistanud oma koja, oled hävitanud paljusid rahvaid ja oled teinud pattu oma hinge vastu.
Sest kivi müüris kisendab ja sarikapuu vastab temale.
Häda sellele, kes ehitab verega linna ja rajab ülekohtuga linnust!
Vaata, eks seegi ole vägede Issandalt, et rahvaste vaev saab tuleroaks ja rahvahõimud väsitavad endid ilmaaegu?
Sest maa saab täis Issanda au tundmist - otsekui veed katavad merepõhja.
Luuka 12 Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu
ja teie olge inimeste sarnased, kes ootavad oma isandat pulmapeolt koju, et kui ta tulles koputab, võiksid nad kohe talle ukse avada.
Õndsad on need sulased, keda isand tulles leiab valvamas. Tõesti, ma ütlen teile, ta vöötab oma riided ja paneb nad lauda istuma ning tuleb ja teenib neid.
Ja kui ta tuleks ka teisel või kolmandal öövalvekorral + Vt Mk 13:35 seletust. ja leiaks nad nõnda - õndsad on need!
Küllap te mõistate, et kui peremees teaks, mil tunnil varas tuleb, siis ta ei laseks oma kotta sisse murda.
Ka teie olge valmis, sest Inimese Poeg tuleb tunnil, mil te ei arvagi!”
Aga Peetrus küsis: „Issand, kas sa räägid selle tähendamissõna meile või kõikidele?”
Ja Issand ütles: „Kes küll on ustav ja arukas majapidaja, kelle isand seab oma pererahva üle neile parajal ajal andma määratud moona?
Õnnis on see teener, kelle ta isand tulles leiab nõnda tegevat.
Tõesti, ma ütlen teile, ta seab tema kogu oma vara üle.
Aga kui see teener mõtleb oma südames: „Mu isand viibib tulles”, ning hakkab peksma sulaseid ja tüdrukuid, sööma ja jooma ning purjutama,
siis selle teenri isand tuleb päeval, mil ta ei oota, ja tunnil, mida ta ei tea, ning raiub ta pooleks ja annab talle sama osa nendega, keda ei saa usaldada.
Too teener, kes küll teadis oma isanda tahtmist, ent ei valmistanud ega teinud tema tahtmise järgi, saab palju peksa,
kes aga ei teadnud, kuid tegi, mis on hoope väärt, saab peksa vähem. Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju, ja kelle hoolde on jäetud palju, sellelt küsitakse veel rohkem.