Eestikeelne Piibel 1997
Psalm 64 Kuule, Jumal, mu häält, kui ma kaeblen, hoia mu elu vaenlase hirmu eest!Pane mind varjule tigedate salanõu eest, nende möllu eest, kes teevad nurjatust,
kes oma keelt ihuvad nagu mõõka, sihivad kibedaid sõnu nagu nooli,
et salajas maha lasta laitmatu! Äkitselt nad lasevadki ta maha ega karda midagi.
Neid kinnitatakse kurjades kavatsustes, nad õhutavad üksteist salajasi võrke panema, nad ütlevad: „Kes meid näeb?”
Nemad mõtlevad jultunud tegudele: „Me oleme valmis, kava on hästi kavatsetud!” Sest sügav on mehe sisemus ning süda.
Kuid Jumal laseb nad maha, neid haavatakse äkilise noolega.
Ta paneb nad komistama nende keele pärast, kõik, kes neid näevad, vangutavad pead.
Ja kõik inimesed hakkavad kartma ja kuulutama Jumala tööd ning aru saama tema tegudest.
Õige rõõmustab Issandas ja otsib pelgupaika tema juures; ja kõik hõiskavad, kes on õiglased südamelt.
Jeremija 8 Mu mure murrab mind, mu süda on haige!
Vaata, mu tütre, mu rahva appihüüd kaugelt maalt: „Kas Issand ei ole Siionis või ei ole seal selle kuningas?” Miks nad mind on ärritanud oma nikerdatud kujudega, võõraste ebajumalatega?
„Lõikus on lõppenud, suvi on möödas, aga meid ei ole päästetud!”
Oma rahva, mu tütre vigastuse pärast olen ma murdunud; ma olen kurb, mind on haaranud hirm.
Kas Gileadis ei ole palsamit või ei ole seal ravijat? Miks ei ole mu tütar, mu rahvas, siis terveks saanud?
Kes annaks, et mu peas oleks vett ja mu silmad oleksid pisarate allikad? Siis ma nutaksin päevad ja ööd oma tütre, oma rahva mahalöödute pärast.
Jeremija 9 Kes annaks mulle kõrbes teekäijate öömaja? Siis ma jätaksin oma rahva ja läheksin ära nende juurest, sest nad kõik on abielurikkujate ja äraandjate jõuk.
Nad pingutavad oma keelt nagu valede ambu, ei, mitte tõe pärast pole nad võimsad. Nad lähevad kurjusest kurjusse, aga mind nad ei tunne, ütleb Issand.
Igaüks hoidugu oma ligimese eest ja ärgu lootku ühelegi oma vendadest! Sest iga vend kavaldab üle venda ja iga ligimene kannab teise peale keelt.
Igaüks petab oma ligimest ja tõtt ei räägita; nad on harjutanud oma keele valetama, patustama, nad on võimetud pöörduma.
Surve surve peale, pettus pettuse peale, nad tõrguvad mind tundmast, ütleb Issand.
Seepärast ütleb vägede Issand nõnda: Vaata, ma sulatan ja proovin neid, sest mida muud saaksin ma teha oma rahva, mu tütre heaks?
Tappev nool on nende keel, mis räägib valet: suuga räägitakse oma ligimesele rahust, südames aga varitsetakse teda.
Kas ma selle kõige pärast ei peaks neid karistama? ütleb Issand. Või ei peaks mu hing kätte tasuma rahvale nagu too?
Mägede pärast tõstan ma nuttu ja kaebust, ka kõrbe karjamaade pärast nutulaulu; sest need on nõnda hävinud, et ükski seal ei käi ja karja häält pole kuulda. Niihästi taeva linnud kui loomad on põgenenud ja ära läinud.