Eestikeelne Piibel 1997
Jaason pani aga toime halastamatu veretöö omaenese kaasmaalaste keskel. Ta ei mõtelnud, et võit oma suguvendade üle on suurim õnnetus, vaid arvas, et on saanud võidu vaenlaste, mitte aga oma rahva üle.Sellepärast siis ka see paik ise, olles osaline olnud rahva õnnetustes, sai hiljem osa Issanda heategudest. Ja Kõigeväelise viha tõttu mahajäetu taastati kõige toredusega, kui Suur Valitseja oli leppinud.
aga surmaksid need, kes ei taha kreeka kombeid omaks võtta. Jah, nüüd võis näha seda õnnetust, mis oli tulemas.
Seepärast ma manitsen neid, kes selle raamatu kätte võtavad, mitte araks minema selle õnnetuse pärast, vaid saadagu aru, et nuhtlused ei ole hukatuseks, vaid on meie rahvale kasvatuseks.
Sellepärast ei võta ta meilt iialgi oma halastust, ja kuigi ta meid õnnetustega karistab, ei jäta ta oma rahvast maha.
Kuna Antiohhos arvas, et teda põlatakse, ja kahtlustas, et teda pilkavalt kõnetatakse, siis ta püüdis noorukit, kes ainsana oli alles jäänud, mitte ainult sõnadega manitseda, vaid tahtis ka vannetega veenda, et ta teeb tema rikkaks ja õnnelikuks, peab teda sõbraks ja usaldab temale ameteid, kui ta taganeb oma vanemate Seadusest.
Aga kui Filippos nägi, et see mees oli lühikese ajaga saavutanud niisugust edu, ja et tal oli üha õnnelikke kordaminekuid, siis ta kirjutas Ptolemaiosele, Koile-Süüria ja Foiniikia asevalitsejale, et too tuleks appi kuninga ettevõtmisele.
alandati Issanda abiga nende poolt, keda tema oli pidanud kõige alamaiks. Olles pidanud seljast võtma oma toreda rüü, jõudis ta nagu põgenenud ori üksinda läbi maa Antiookiasse väga õnnetuna sõjaväe hävingu pärast.
Aga Issand, Iisraeli Jumal, kes kõike näeb, lõi teda ravimatu ja nähtamatu haigusega. Vaevalt oli ta oma hooplemise lõpetanud, kui teda valdas vaigistamatu valu sisikonnas ja lõikav seespidine vaev,
Kui ma sellele lisaks veel mõtlen, kuidas lähikonna vürstid ja kuningriigi naabrid varitsevad sobivat hetke ja ootavad, mis juhtub, siis olen ma määranud kuningaks oma poja Antiohhose. Tema hooleks ma olengi sageli enamiku teist usaldanud, minnes ise ülemistele aladele. Temale olen ma ka juuresoleva kirja kirjutanud.
Kui nad seda olid teinud, siis nad palusid Issandat kummuli maas olles, et ta enam ei laseks neid langeda niisugusesse õnnetusse, et tema, kui nad veel kunagi pattu teevad, karistaks neid leebelt ega annaks neid jumalasalgajate ja julmade paganate kätte.
Aga Timoteost nad sellest piirkonnast kätte ei saanud, sest ta oli sealt tühjalt ära läinud, jätnud aga kindlasse paika väga tugeva linnaväe.
Aga kuningate Kuningas sütitas Antiohhose viha selle lurjuse vastu. Ja kui Lüüsias näitas, et see on süüdlane kõigis õnnetusis, siis käskis kuningas viia ta Beroiasse ja surmata seal, nagu selles paigas oli viisiks.
Lüüsias läks siis kõnetooli, kaitses lepingut niipalju kui võimalik ja püüdis inimesi veenda. Tal õnnestuski nad soodsalt häälestada. Seejärel läks ta tagasi Antiookiasse. Niisugune oli kuninga rünnaku ja taandumise käik.
Ja paljud paganad, kes Juudamaalt olid põgenenud Juuda eest, ühinesid Nikanoriga, arvates, et juutide õnnetused ja kaotused tulevad neile õnneks.
Kui selle üle oli küllalt nõu peetud ning väejuht oli asjaolud meeskonnale teatavaks teinud, ja kui ilmnes, et oldi üksmeelsed, siis nõustuti kokkulepetega.