Eestikeelne Piibel 1997
Ta pojad tõusevad ja nimetavad teda õnnelikuks, ja ta mees ülistab teda:Ma pühendasin oma südame teadlikult otsima ja uurima kõike, mis taeva all sünnib: see on õnnetu ülesanne, mille Jumal on andnud inimlastele nende vaevamiseks.
Siis ma kiitsin surnuid, kes olid ammu surnud, õnnelikumaks kui elavaid, kes veel tänini elavad,
seal on keegi üksik, tal ei ole kedagi, ei poega ega venda, kuid ometi pole otsa kogu ta vaeval ja ta silmad ei saa rikkusest küllalt. Aga kelle pärast ma siis ennast vaevan ja keelan oma hingele head nautimast? Seegi on tühi ja õnnetu töö!
Ma nägin rasket õnnetust päikese all: säilitatud rikkus on omanikule enesele õnnetuseks.
Kui see rikkus õnnetusjuhtumi läbi kaob, temale oli aga sündinud poeg, siis ei jää selle kätte midagi.
Raske õnnetus on siis seegi: nagu ta oli tulnud, nõnda ta läheb, ja mis kasu on temal, et ta vaev on tuulde läinud?
On üks õnnetus, mida ma nägin päikese all, ja see lasub raskesti inimeste peal:
Kuigi mehele sünniks sada last ja ta elaks palju aastaid, nõnda et ta aastate päevi oleks rohkesti, aga ta hing ei oskaks oma hüvest rahuldust tunda, siis ma ütleksin, et nurisünnitis on õnnelikum kui tema.
Sest igal asjal on aeg ja kohus. Kuid inimesele on suureks õnnetuseks,
Siis ma nägin, kuidas õelad maeti maha, ja tuldi ning kõnniti pühast paigast välja; aga linnas unustati need, kes olid õigesti teinud. Seegi on tühi töö!
See on õnnetuseks kõigele, mis päikese all sünnib; kõigil on ju sama osa. Inimlaste süda on täis kurjust ja neil on nende eluajal südames meeletus, ja siis - surnute juurde!
Õnnelik oled, maa, kui su kuningas on vaba mehe poeg ja su vürstid pidutsevad õigel ajal nagu mehed, aga mitte nagu joodikud!
Anna osa seitsmele, jah, kaheksalegi, sest sa ei tea, milline õnnetus maa peal võib juhtuda!
Külva oma seemet hommikul ja ära lase oma käsi puhata õhtul, sest sa ei tea, mis õnnestub, kas see või teine, või tulevad mõlemad ühtviisi head!
Siioni tütar on jäänud üksi otsekui vahionn viinamäel, otsekui öömaja kurgipõllul, otsekui sissepiiratud linn.
Sellepärast on Issanda viha süttinud põlema oma rahva vastu: ta sirutas oma käe tema kohale ja lõi teda, nõnda et mäed vabisesid ja nende laibad olid otsekui sõnnik keset tänavaid. Selle kõige juures ei ole ta viha ära pöördunud ja ta käsi on alles välja sirutatud.
Sel päeval on Iisrael kolmandana Egiptuse ja Assuri kõrval, õnnistus on keset maad,
mida vägede Issand õnnistab, öeldes: "Õnnistatud olgu Egiptus, mu rahvas, Assur, mu kätetöö, ja Iisrael, mu pärisosa!"
Maa vaarub tugevasti, joobnu sarnaselt, ja vangub otsekui vahionn. Tema üleastumine lasub raskesti ta peal, ta langeb ega tõuse enam.
Seda tallab jalg, õnnetute jalad, viletsate sammud.
Tema hingus on tulvava jõe sarnane, mis ulatub kaelani, et lennutada paganaid õnnetusikkesse ja panna rahvaste lõuapäradesse eksiteele juhtivad suulised.
Kuid temagi on tark ja laseb tulla õnnetuse ega võta tagasi oma sõnu, vaid tõuseb kurjategijate soo vastu ja nende abi vastu, kes teevad nurjatust.
Õnnelikud olete teie, külvajad kõigi vete ääres, kes te võite härja ja eesli jalga lasta vabalt joosta.
Maa leinab, närbub, Liibanon häbeneb, närtsib; Saaron on saanud kõnnumaaks, Baasan ja Karmel varistavad lehti.