Eestikeelne Piibel 1997
Õnnetus ajab taga patuseid, aga õiged saavad palgaks õnne.Kes põlgab oma ligimest, teeb pattu, aga kes halastab hädaliste peale, on õnnis.
Issand on kõik teinud otstarbekohaselt, nõnda ka õela õnnetuspäeva jaoks.
Kes sõna tähele paneb, leiab õnne, ja kes loodab Issanda peale, on õnnis.
Kes kehva pilkab, teotab tema Loojat, ei jää karistuseta, kes tunneb rõõmu teise õnnetusest.
Kes head kurjaga tasub, selle kojast ei lahku õnnetus.
Kel valelik süda, ei leia õnne, ja kes oma keelega keerutab, langeb õnnetusse.
Keelepeksja sõnad on nagu maiuspalad ja lähevad otse sisikonna soppidesse.
Kes leiab naise, leiab õnne ja saab Issanda hea meele osaliseks.
Kes hangib enesele tarkust, armastab oma hinge; kes hoiab arukust, leiab õnne.
Alp poeg on oma isale õnnetuseks, ja naise riidlemine on otsekui katuse alaline läbitilkumine.
Issanda kartus on eluks: siis võib magada rahulikult, ilma et õnnetus tabaks.
Õige elab oma vagaduses, õnnelikud on ta lapsed pärast teda.
Pärand, millega esmalt on kiire, ei too lõpuks õnnistust.
Õige pidagu silmas õela koda: õelad tõugatakse õnnetusse.
Kes on helde, seda õnnistatakse, sest ta annab oma leivast kehvale.
Sest õige langeb seitse korda ja tõuseb üles, aga õelad komistavad õnnetusse.
Sest äkitselt kerkib nendelt hukatus ja kes teab nende mõlema õnnetust?
aga neil, kes noomivad, käib käsi hästi ning neile tuleb õnn ja õnnistus.
Keelepeksja sõnad on nagu maiuspalad ja need lähevad otse sisikonna soppidesse.
Kes vara hommikul oma ligimest valju häälega õnnistab, sellele loetakse see sajatamiseks.
Õnnis on inimene, kes alati kardab Jumalat, aga kes teeb oma südame kõvaks, langeb õnnetusse.
Ustav mees saab suure õnnistuse, aga kes ruttab rikkaks saama, ei jää karistuseta.
Kui nägemus puudub, muutub rahvas ohjeldamatuks, aga Seadust pidades on ta õnnis.
On neid, kes neavad oma isa ega õnnista oma ema.