Eestikeelne Piibel 1997
Kui sageli siis kustub õelate lamp ja tabab neid õnnetus? Kui sageli ta jagab oma vihas hukatust,Teine sureb kibestunud hingega, õnne maitsta saamata.
et kurjale antakse armu õnnetusepäeval ja ta päästetakse vihapäeval?
Pilved on tal varjuks ees, ei ta siis näe, ta ju kõnnib taevavõlvil."
Ja ometi oli tema täitnud nende kojad õnnistusega ja õelate nõu oli minust kaugel.
Saa siis Jumalaga sõbraks ja ole rahul, nõnda sa saavutad õnne!
Seda ei talla uhked metsloomad, seal ei kõnni noor lõvigi.
Tõesti, kelle kõrv mind kuulis, see kiitis mind õnnelikuks, ja kelle silm mind nägi, see tunnistas minu kasuks,
Mulle sai osaks hukkuja õnnistus ja ma panin hõiskama lese südame.
Mu kallale on asunud suur hirm: mu väärikus on otsekui tuulest viidud ja mu õnn on nagu möödunud pilv.
Aga kui ma ootasin head, tuli õnnetus, ja kui ma igatsesin valgust, tuli pimedus.
Eks hukatus tule ülekohtutegijale ja õnnetus sellele, kes nurjatust teeb?
Eks ta niuded õnnistanud mind ja eks ta saanud mu lambaniidust sooja?
Kas ma olen rõõmustanud oma vihamehe hukkumise pärast või hõisanud, kui teda tabas õnnetus?
Kui nad siis kuulavad ja teenivad teda, siis nad lõpetavad oma päevad õnnes ja aastad õndsuses.
Ja tema juurde tulid kõik ta vennad ja kõik ta õed ja kõik, kes teda enne olid tundnud, ja võtsid leiba koos temaga ta kojas; ja nad avaldasid temale kaastunnet ja trööstisid teda selle õnnetuse pärast, mis Issand temale oli lasknud tulla; ja igaüks andis temale ühe kaaluühiku raha ja ühe kuldrõnga.
Ja Issand õnnistas Iiobi viimast põlve enam kui ta esimest; ja tal oli neliteist tuhat lammast ja kitse, kuus tuhat kaamelit, tuhat paari härgi ja tuhat emaeeslit.
Õnnis on inimene, kes ei käi õelate nõu järgi ega seisa patuste tee peal ega istu pilkajate killas,
Issanda käes on pääste. Su rahvale tulgu sinu õnnistus! Sela.
Sest sina, Issand, õnnistad õiget; sa ehid teda oma hea meelega kui kaitsevarjuga.
Tema käigud õnnestuvad alati; sinu õiglased kohtud on eemal kõrgel ta meelest; ta puhub kõigi oma vastaste peale.
Ta ütleb oma südames: "Mina ei kõigu, põlvest põlve ma olen see, kellele ei juhtu õnnetust!"
Ta istub varitsemas õuede taga, salajases paigas ta tapab süütu, ta silmad luuravad õnnetut.
Ta küürutab ja lömitab, ja õnnetud langevad ta vägevate küünte vahele.
Sina oled seda näinud, sest sina näed vaeva ja meelekibedust, et tasuda oma käega; õnnetu jätab enese sinu hooleks, sina oled vaeslapse abimees.