Piibel.NET
Esimene ajaraamat1. Ajaraamat
 
Eestikeelne Piibel 1997
17Issanda tõotus Taaveti soole Kui siis Taavet elas oma kojas, ütles Taavet prohvet
 Naatanile: „Vaata, mina elan seedripuust kojas, aga Issanda
 seaduselaegas on telgiriiete all.”

Ja Naatan ütles Taavetile: „Tee kõik, mis sul südame peal
 on, sest Issand on sinuga!”

Aga selsamal ööl sündis, et Naatanile tuli Issanda sõna,
 kes ütles:

„Mine ja ütle mu sulasele Taavetile: Nõnda ütleb Issand:
 Sina ära ehita mulle elamiseks koda.

Sest ma pole kojas elanud alates päevast, kui ma tõin Iisraeli
 ära, kuni tänapäevani, vaid olen rännanud telgist telki ja
 paigast teise.

Kus ma ka iganes kogu Iisraelis olen käinud, kas ma olen
 sõnagi lausunud ainsalegi Iisraeli kohtumõistjale, keda ma olin
 käskinud minu rahvast karjasena hoida, ja öelnud: Mispärast te
 ei ehita mulle seedripuust koda?

Ja nüüd ütle mu sulasele Taavetile nõnda: Nõnda ütleb
 vägede Issand: Ma olen sind võtnud karjamaalt lammaste ja kitsede
 järelt, et sa oleksid mu rahvale, Iisraelile, vürstiks.

Ja ma olen sinuga olnud kõikjal, kus sa oled käinud, ja olen
 kõik su vaenlased sinu eest hävitanud. Nüüd tahan ma sinu nime
 teha võrdseks suurimate nimedega maa peal.

Ja ma tahan oma rahvale, Iisraelile, paiga määrata ja teda
 nõnda istutada, et ta oma kohal võib elada ega tarvitse enam
 karta, ja pöörased inimesed ei tohi teda enam vaevata nagu varem

ja sel ajal, kui ma seadsin kohtumõistjaid oma Iisraeli
 rahvale. Ja ma alandan kõik su vaenlased ja kuulutan sulle, et
 Issand annab sulle järeltuleva soo.

Ja kui su päevad täis saavad ja sa lähed oma vanemate
 juurde, siis ma lasen tõusta pärast sind sinu järglase, kes on
 üks su poegi, ja ma kinnitan tema kuningriigi.

Tema ehitab mulle koja ja mina kinnitan tema aujärje
 igaveseks ajaks.

Mina tahan olla temale isaks ja tema peab olema mulle
 pojaks; oma heldust ma temast ei lahuta, nõnda nagu ma lahutasin
 tollest, kes oli enne sind.

Ja ma panen ta igaveseks oma kotta ja kuningriiki, ja tema
 aujärg on igavesti kindel.”

Nõnda nagu olid kõik need sõnad ja nõnda nagu oli kogu see
 nägemus, nõnda kõneles Naatan Taavetile.

Taaveti palve Siis kuningas Taavet läks ja astus Issanda ette ning
 ütles: „Issand Jumal! Kes olen mina ja kes on mu sugu, et sa
 mind senini oled saatnud?

Aga sedagi on olnud vähe su silmis, Jumal, ja seepärast
 oled sa rääkinud oma sulase soole tulevikust: sa oled vaadanud
 mind kui ülendatud inimeste rida, Issand Jumal!

Mida peaks Taavet sulle veelgi kõnelema aust, mida sa oled
 osutanud oma sulasele? Sina ju tunned oma sulast.

Issand! Oma sulase pärast ja oma südame järgi oled sa
 kõiki neid suuri asju teinud ja kõik need suured asjad teatavaks
 teinud.

Issand! Kõige selle järgi, mida me oma kõrvaga oleme
 kuulnud, ei ole ükski sinu sarnane ega ole muud Jumalat kui
 sina.

Ja kes on nagu sinu rahvas Iisrael, ainus rahvas maa peal,
 keda Jumal ise on käinud enesele rahvaks lunastamas? Sa oled
 enesele teinud suure ja kardetava nime, ajades paganad ära oma
 rahva eest, kelle sa Egiptusest lunastasid.

Ja sa oled oma Iisraeli rahva määranud enesele rahvaks
 igaveseks ajaks. Jah, sina, Issand, oled saanud neile Jumalaks.

Ja nüüd, Issand, olgu see sõna, mis sa oma sulase ja tema
 soo kohta oled rääkinud, igavesti kindel ja tee nõnda, nagu sa
 oled rääkinud!

Siis on su nimi igavesti kindel ja suur, ja öeldakse:
 Vägede Issand, Iisraeli Jumal, on Iisraelile Jumalaks, ja su
 sulase Taaveti sugu seisab kindlalt su ees.

Sest sina, mu Jumal, oled oma sulase kõrvale ilmutanud, et
 sa annad temale järeltuleva soo. Seepärast julgeb su sulane sind
 paluda.

Ja nüüd, Issand! Sina oled Jumal ja sina oled oma sulasele
 lubanud seda head,

hakka siis nüüd oma sulase sugu õnnistama, et see igavesti
 sinu ette jääks! Sest mida sina, Issand, õnnistad, see jääb
 igavesti õnnistatuks!”