Eestikeelne Piibel 1997
Kaljudesse lõhutakse käike ja silm saab näha kõiksugu aardeid.kui mu sammud ujusid piimas ja kalju laskis mulle voolata õliojasid?
Nad peavad elama orunõlvades, muld- ja kaljukoobastes.
Kas sa tead kaljukitsede poegimisaega, kas valvad hirvede sünnitust?
Ta elab ja ööbib kalju peal, kaljuserval ja ligipääsmatus paigas.
Issand on mu kalju, mu mäelinnus ja mu päästja; mu Jumal on mu kalju, kus ma pelgupaika otsin, mu kilp ja abisarv, mu kõrge varjupaik!
Sest kes on Jumal peale Issanda? Ja kes muu on kalju, kui mitte meie Jumal?
Issand elab, kiidetud olgu mu kalju! Ülistatud olgu mu päästmise Jumal,
Olgu sulle meelepärased mu suu kõned ja mu südame mõtlemised sinu ees, Issand, mu kalju ja mu lunastaja!
Sest ta peidab mind oma majasse kurjal ajal, ta peab mind salajas oma telgi pelgupaigas, ta tõstab mu üles kaljule.
Taaveti laul. Sinu poole, Issand, ma hüüan, mu kalju! Ära pöördu vaikides minust eemale, et ma su vaitolemise tõttu ei saaks nende sarnaseks, kes lähevad alla hauda!
Pööra oma kõrv mu poole, tõtta mind kiskuma välja hädast, ole mulle kaitsjaks kaljuks, mäelinnuse hooneks mu päästmiseks!
Sest sina oled mu kalju ja mu mäelinnus, ja oma nime pärast juhatad ja talutad sa mind.
ja tõmbas mind üles õuduse august ja paksust porist ning asetas mu jalad kaljule ja kinnitas mu sammud.
Ma ütlen Jumalale, oma kaljule: "Mispärast sa oled mu unustanud? Mispärast ma pean käima kurvalt oma vaenlase surve all?"
Maailma otsast ma hüüan sinu poole oma südame nõrkedes; sa viisid mind kaljule, mis on minule liiga kõrge.
Üksnes tema on mu kalju ja mu pääste, mu kindel varjupaik, et ma sugugi ei kõigu.
Üksnes tema on mu kalju ja mu pääste, mu kindel varjupaik, et ma ei kõigu.
Jumala käes on mu pääste ja mu au; mu jõu kalju, mu pelgupaik on Jumalas.
Ole mulle kaitsjaks kaljuks, kuhu ma aina saan minna! Sina oled käskinud mind päästa, sest sina oled mu kalju ja mu mäelinnus.
Kuigi mu liha lõpeb ja mu süda ka, siiski oled sina, Jumal, mu südame kalju ja mu osa igavesti.
Ta lõhestas kaljud kõrbes ja jootis neid otsekui suurtest ürgveevoogudest.
Ta pani vulisema veesooned kaljust ja vee voolama nagu jõed.
Ennäe, ta lõi küll kaljut, ja veed jooksid ja ojad voolasid. Kas tema võib anda ka leiba? Kas ta võib valmistada liha oma rahvale?"
ja tuletasid meelde, et Jumal on nende kalju, ja et Jumal, Kõigekõrgem, on nende lunastaja.