Eestikeelne Piibel 1997
Psalm 98 Laulge Issandale uus laul, sest ta on teinud imetegusid: tema parem käsi ja tema püha käsivars on toonud temale võidu!Issand on andnud teada oma pääste, tema on ilmutanud oma õigust paganate silme ees.
Ta on tuletanud meelde oma heldust ja oma ustavust Iisraeli soo vastu; kõik ilmamaa otsad on näinud meie Jumala päästet.
Hõisake Issandale, kogu ilmamaa, tõstke hõisates häält ja mängige temale!
Mängige Issandale kandle, kandle ja laulude häälega!
Trompetite ja pasunate häälega hõisake kuningas Issanda ees!
Kohisegu meri ja mis seda täidab, maailm ja kõik, kes seal elavad!
Jõed plaksutagu käsi, mäed hõisaku üheskoos
Issanda ees! Sest ta tuleb mõistma kohut ilmamaale; ta mõistab kohut maailmale õiguses ja rahvaile õigluses.
Psalm 114 Kui Iisrael läks välja Egiptusest ja Jaakobi sugu umbkeelse rahva juurest,
siis sai Juuda tema pühamuks ja Iisrael tema valitsusalaks.
Meri nägi ja põgenes, Jordan pöördus tagasi.
Mäed hüplesid otsekui jäärad, kingud nagu lambatalled.
Mis sul oli, meri, et sa põgenesid, Jordan, et sa pöördusid tagasi,
mäed, et te hüplesite otsekui jäärad, ja teie, kingud, nagu lambatalled?
Issanda palge ees värise, maa, Jaakobi Jumala palge ees,
kes muudab kalju veejärveks, ränikivi veeallikaks!
Jesaja 51 Ärka, ärka, ehi ennast jõuga, Issanda käsivars! Ärka nagu muistseil päevil, endiste põlvede ajal! Eks olnud sina see, kes purustas Rahabi, kes torkas läbi merelohe?
Eks olnud sina see, kes kuivatas mere, suure sügavuse veed, kes tegi teeks meresügavikud, lunastatuile läbitavaks?
Ja Issanda lunastatud pöörduvad tagasi ning tulevad Siionisse hõisates. Nende pea kohal on igavene rõõm, rõõm ja ilutsemine valdavad neid, aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära.
Mina, mina olen see, kes teid trööstib! Kes oled sina, et sa kardad surelikke inimesi, inimlapsi, kes on nagu rohi,
ja unustad Issanda, kes sind on teinud, kes on laotanud taeva ja rajanud maa, ja värised alati, iga päev, rõhuja viha ees, kui ta valmistub hävitama? Aga kus on nüüd rõhuja viha?
Varsti vabastatakse aheldatu: ta ei sure vangiauku, tema leib ei lõpe.
Sest mina olen Issand, su Jumal, kes liigutab merd ja paneb lained kohisema, kelle nimi on vägede Issand.
Ja ma panin oma sõnad sulle suhu, ma peitsin sind oma käe varju alla, et võlvida taevas ja rajada maa, ja et öelda Siionile: „Sina oled mu rahvas.”
Luuka 24 Ja vaata, kaks nendest olid selsamal päeval minemas külla, mis on Jeruusalemmast umbes kümne kilomeetri kaugusel, + Algtekstis 'ligi kuuskümmend staadioni'. Staadion on umbes 190 m. mille nimi on Emmaus.
Ja nad vestlesid omavahel kõigest, mis olid juhtunud.
Ja sündis, et nende vesteldes ja arutledes lähenes neile Jeesus ise ja kõndis nendega kaasas.
Ent nende silmi peeti, nii et nad ei tundnud teda ära.
Aga Jeesus ütles neile: „Mis lood need on, mida te omavahel veeretate teed käies?” Ja nad jäid kurvalt seisma.
Aga üks neist, nimega Kleopas, ütles temale: „Sina vist üksi oled selline võõras Jeruusalemmas, kes veel ei tea, mis neil päevil seal on sündinud?”
Ja ta küsis neilt: „Mis siis?” Nemad ütlesid talle: „See, mis juhtus Jeesuse Naatsaretlasega, kes oli prohvet, vägev teos ja sõnas Jumala ja kogu rahva ees,
kuidas meie ülempreestrid ja vanemad on ta loovutanud surmakohtu kätte ja risti löönud.
Aga meie lootsime, et tema ongi see, kes Iisraeli rahva lunastab. Ometi on täna käes kolmas päev pärast kõige selle sündimist.
Aga ka mõned naised meie seast, kes käisid koidu ajal hauakambri juures, panid meid hämmastuma.
Kui nad tema ihu ei leidnud, tulid nad, öeldes end ka näinud olevat inglite nägemust, kes ütelnud, et tema elab.
Ja mõned meie kaaslastest läksid hauakambrisse ja leidsid nõnda olevat, nagu ka naised olid ütelnud, teda ennast nad aga ei näinud.”
Ja tema ütles neile: „Oh te mõistmatud ja südamelt pikaldased uskuma seda kõike, mis prohvetid on rääkinud!
Eks Messias pidanud seda kannatama ja oma kirkusesse minema?”
Ja hakates peale Moosesest ja Prohvetitest, seletas Jeesus neile ära kõigist kirjadest selle, mis tema kohta käib.
Ja kui nad lähenesid külale, kuhu nad olid minemas, tegi ta, nagu läheks ta edasi.
Aga nemad käisid talle peale, öeldes: „Jää meie juurde, sest õhtu jõuab ja päev on juba veeremas!” Ja tema läks sisse, et nende juurde jääda.
Ja see sündis, kui ta nendega lauas istus, et võttes leiva ta õnnistas ja murdis ning andis neile.
Siis avanesid neil silmad ja nad tundsid ta ära. Ja tema kadus nende silmist.
Ja nad ütlesid teineteisele: „Eks meie süda põlenud meie sees, kui ta teel meiega rääkis ja meile kirju selgitas?”
Ja nad tõusid ning pöördusid selsamal tunnil tagasi Jeruusalemma ning leidsid koos olevat need üksteist ja nende kaaslased,
kes ütlesid: „Issand on tõesti üles äratatud ja on end näidanud Siimonale.”
Ja nemad ise kirjeldasid, mis tee peal oli juhtunud ja kuidas nad olid tema leivamurdmisest ära tundnud.