Eestikeelne Piibel 1997
Psalm 71 Sest mu vaenlased räägivad mu vastu, ja kes varitsevad mu hinge, peavad üheskoos nõuning ütlevad: „Jumal on tema hüljanud, jälitage teda ning võtke ta kinni, sest ei ole, kes ta ära kisuks meie käest!”
Oh Jumal, ära ole minust kaugel, mu Jumal, tõtta mulle appi!
Jäägu häbisse ja hukkugu minu hinge vastased; olgu häbistusse ja teotusse mähitud need, kes otsivad minu õnnetust!
Aga mina ootan alati ja suurendan kogu su kiidetavust.
Mu suu peab jutustama sinu õiglusest ja su päästetegudest kogu päeva, sest ma ei tea nende arvu.
Ma tulen Issanda Jumala vägitegudega, ma tunnistan üksnes sinu õiglust.
Jumal, sa oled mind õpetanud mu noorest east, ja sestsaadik ma kuulutan sinu imesid.
Ära siis jäta mind maha, Jumal, kui ma lähen vanaks ja halliks, kuni ma kuulutan sinu käsivart praegusele põlvele ja su vägevust kõigile järeltulijaile!
Sest su õiglus ulatub kõrgele, oh Jumal, kes oled suuri asju teinud. Jumal, kes on nagu sina?
Sina, kes mind oled lasknud näha palju kitsikusi ja õnnetusi, teed mind jälle elavaks ja tõmbad mind jälle üles maa sügavustest.
Kasvata mu suurust ja pöördu jälle mind trööstima!
Ma tahan sind tänada ka naablimänguga sinu ustavuse eest, mu Jumal! Ma tahan sulle lauldes mängida kannelt, sa Iisraeli Püha!
Mu huuled hõiskavad, kui ma sulle lauldes mängin, samuti mu hing, mille sa oled lunastanud.
Minu keelgi kõneleb kogu päeva sinu õiglusest, sest juba häbenesid ja kohmetusid, kes otsisid mu õnnetust.
Rooma 4 Jah, seda tõotust, et ta saab maailma pärijaks, ei antud Aabrahamile ega tema soole Seaduse kaudu, vaid usuõiguse kaudu.
Sest kui need, kes on Seadusest, oleksid pärijad, siis oleks usk muutunud tühjaks ja tõotus oleks tühistatud.
Sest Seadus soetab viha, aga kus Seadust ei ole, seal ei ole ka üleastumist.
Seepärast siis on pärijaks saamine usust, et see oleks armust ja tõotus jääks kindlaks kogu soole, mitte ainult sellele, kes on Seadusest, vaid ka sellele, kes on Aabrahami usust, kes on meie kõikide isa -
nõnda nagu on kirjutatud: „Ma olen su pannud paljude rahvaste isaks!” - Jumala ees, keda ta on uskunud, kes teeb elavaks surnud ja kutsub olematuid nagu olevaid.
Aabraham uskus, kui lootus näis lootusetu, et ta saab paljude rahvaste isaks, selle ütluse järgi: „Nõnda peab olema sinu sugu.”
Ta ei jäänud usus nõdraks, pannes tähele oma elatanud, ligi saja-aastast ihu ja Saara surnud lapsekoda.
Ta ei kahelnud Jumala tõotuses uskmatuna, vaid sai vägevaks usus, ülistades Jumalat
ja olles täiesti veendunud, et Jumal on vägev ka täitma seda, mida on tõotanud.
Seepärast see arvestatigi talle õiguseks.