Eestikeelne Piibel 1997
2. Saamueli 15 Ja pärast seda sündis, et Absalom hankis enesele vankri ja hobused ning viiskümmend meest, kes jooksid tema ees.Ja Absalomil oli kombeks tõusta vara ja seista värava ligidal tee ääres; igaühe, kes riiuasja pärast pidi tulema kuninga juurde kohtusse, kutsus Absalom enese juurde ja küsis: „Kust linnast sa oled?” Ja kui ta vastas: „Su sulane on ühest Iisraeli suguharust”,
siis ütles Absalom temale: „Vaata, su asjad on head ja õiged, aga kuninga juures pole sul kedagi, kes sind kuulda võtaks.”
Ja Absalom jätkas: „Mind peaks küll pandama maale kohtumõistjaks! Siis tuleks igaüks, kellel on riiu- või kohtuasi, minu juurde ja mina mõistaksin temale õigust.”
Ja kui keegi ligines teda kummardama, siis ta sirutas oma käe välja ja haaras temast kinni ning andis temale suud.
Nõnda tegi Absalom kõigi Iisraeli lastega, kes tulid kuninga juurde kohtusse, ja nõnda varastas Absalom Iisraeli meeste südamed.
Ja nelja aasta pärast ütles Absalom kuningale: „Luba mind nüüd minna ja tasuda Hebronis tõotus, mille ma olen andnud Issandale!
Sest su sulane andis tõotuse, kui ma elasin Süürias Gesuris, öeldes: Kui Issand viib mind tõesti tagasi Jeruusalemma, siis ma teenin Issandat.”
Ja kuningas ütles temale: „Mine rahuga!” Ja ta võttis kätte ning läks Hebronisse.
Aga Absalom läkitas maakuulajaid ütlema kõigile Iisraeli suguharudele: „Kui te kuulete sarvehäält, siis öelge: Absalom on saanud Hebronis kuningaks!”
Ja Absalomiga koos läks Jeruusalemmast kakssada meest, kes olid kutsutud; need läksid paha aimamata ega teadnud midagi kogu asjast.
Kui Absalom tapaohvreid ohverdas, läkitas ta giilolase Ahitofeli, Taaveti nõuandja, tema linnast Giilost. Ja vandenõu kõvenes ning üha enam rahvast läks üle Absalomi poole.
Aga üks teatetooja tuli Taavetile ütlema: „Iisraeli meeste südamed hoiavad Absalomi poole.”
Siis ütles Taavet kõigile oma sulastele, kes olid koos temaga Jeruusalemmas: „Tõuskem ja põgenegem, sest muidu pole meil pääsu Absalomi eest! Rutakem minekule, et ta äkitselt ei saaks meid kätte, ei tooks meile õnnetust ega lööks linna mõõgateraga maha!”
Ja kuninga sulased ütlesid kuningale: „Vaata, su sulased on valmis kõigeks, mida mu isand kuningas peab paremaks.”
Ja kuningas läks välja ning tema kannul kogu ta pere; aga kuningas jättis kümme liignaist koda hoidma.
Kui kuningas läks välja ning tema kannul kogu rahvas, siis jäid nad peatuma viimase koja juurde.
Ja kõik ta sulased läksid ta kõrvalt mööda; samuti läksid kuninga eest mööda kõik kreedid ja pleedid, ja kõik gatlased, kuussada meest, kes olid tulnud tema kannul Gatist.
Ja kuningas ütles gatlasele Ittaile: „Miks sinagi tuled koos meiega? Pöördu tagasi ja jää kuninga juurde, sest sina oled võõras, pealegi pagulane oma kodupaigast!
Eile sa tulid ja täna peaksin laskma sind hulkuda koos meiega? Lähen ju minagi üksnes, kuhu saan. Mine tagasi ja vii oma vennad enesega tagasi helduse ning ustavusega!”
Aga Ittai kostis kuningale ja ütles: „Nii tõesti kui Issand elab, ja nii tõesti kui mu isand kuningas elab: paigas, kus on mu isand kuningas, olgu surmaks või eluks, seal tahab olla ka su sulane!”
Ja Taavet ütles Ittaile: „Tule siis ja mine edasi!” Ja gatlane Ittai läks edasi ja kõik ta mehed ja väetid, kes olid koos temaga.
Ja kogu maa nuttis suure häälega, kui kõik rahvas mööda läks. Ja kuningas läks üle Kidroni jõe, samuti läks üle kõik rahvas kõrbe suunas.
Psalm 67 Laulujuhatajale: keelpillil mängida, lauluviis ja laul.
Jumal olgu meile armuline ja õnnistagu meid; ta lasku oma pale paista meie peale, sela,
et maa peal tuntaks sinu teed, kõigi rahvaste seas sinu päästet!
Jumal, sinule laulgu tänu rahvad, sinule laulgu tänu kõik rahvad!
Rõõmutsegu rahvad ja hõisaku rahvahõimud, sest sina mõistad rahvale kohut õigluses ja juhatad rahvahõime maa peal! Sela.
Jumal, sinule laulgu tänu rahvad, sinule laulgu tänu kõik rahvad!
Maa on andnud oma vilja; Jumal, meie Jumal, õnnistagu meid!
Jumal õnnistagu meid ja kõik ilmamaa otsad kartku teda!
Psalm 122 Palveteekonna laul Taavetilt. Ma rõõmustasin, kui mulle öeldi: „Lähme Issanda kotta!”
Meie jalad seisid su väravais, Jeruusalemm.
Jeruusalemm, kes oled ehitatud nagu hästi kokkuliidetud linn,
kuhu läksid üles suguharud, Issanda suguharud tunnistuseks Iisraelile tänama Issanda nime.
Sest sinna on seatud aujärjed kohtumõistmiseks, aujärjed Taaveti kojale.
Paluge rahu Jeruusalemmale! Käigu hästi nende käsi, kes sind armastavad!
Rahu olgu su müüride vahel, hea käekäik su kuninglikes kodades!
Oma vendade ja oma sõprade pärast tahan ma nüüd öelda: Rahu sinule!
Issanda, meie Jumala koja pärast tahan ma otsida sulle head.
Apostlite 15 Mõne päeva pärast ütles Paulus Barnabasele: „Läki jälle vaatama vendi kõikides linnades, kus me oleme kuulutanud Issanda sõna, kuidas nende käsi käib.”
Barnabas andis nõu võtta kaasa ka Johannes, keda kutsutakse Markuseks.
Aga Paulus pidas õigeks mitte võtta enesega kaasa teda, kes neist Pamfüülias oli lahkunud ega olnud nendega koos tööle läinud.
Sellest tekkis nii suur tüli, et nad teineteisest lahkusid. Barnabas võttis enesega Markuse ja purjetas Küprosele.
Paulus valis aga Siilase ja läks teele, ning vennad andsid ta Issanda armu hooleks.
Ja ta käis läbi Süüria- ja Kiliikiamaa, kinnitades kogudusi.
Apostlite 16 Paulus saabus Derbesse ja Lüstrasse. Ja vaata, seal oli jünger, uskliku juudi naise poeg, aga kreeka isast, Timoteos nimi,
kelle kohta Lüstra ja Ikoonioni vennad andsid hea tunnistuse.
Paulus tahtis teda enesega teele kaasa. Ja ta võttis ning lõikas tema ümber kohalike juutide pärast, sest need kõik teadsid, et Timoteose isa oli olnud kreeklane.
Kui nad siis linnu mööda käisid, andsid nad kogudustele täitmiseks need korraldused, mis apostlid ja vanemad Jeruusalemmas olid otsustanud.
Nõnda siis kinnitati kogudusi usus ja nende arv kasvas päevast päeva.
Ja Paulus nägi öösel nägemuse: üks makedoonia mees seisis ja palus teda: „Tule meie juurde Makedooniasse ja aita meid!”
Kui ta oli seda nägemust näinud, püüdsime kohe minna Makedooniasse, olles veendunud, et Issand on meid kutsunud neile evangeeliumi kuulutama.
Siis me purjetasime Troasest välja ja tulime otseteed Samotraakesse, järgmisel päeval aga Neapolisse
ja sealt Filippisse, mis on tähtsaim linn tolles Makedoonia osas, Rooma koloonia. Selles linnas me viibisime mõned päevad.
Ja hingamispäeval me läksime linnaväravast välja jõe äärde, kus me arvasime olevat palvepaiga. Me istusime maha ja rääkisime kokkutulnud naistega.
Ka üks jumalakartlik naine, Lüüdia nimi, purpurimüüja Tüatiira linnast, kuulas, ning Issand avas tema südame, nii et ta pani tähele, mida Paulus rääkis.
Aga kui Lüüdia ja ta pere olid ristitud, palus ta meid: „Tulge minu kotta ja jääge sinna, kui te arvate, et ma olen ustav Issandale!” Ja ta käis meile peale.