Eestikeelne Piibel 1997
2. Moosese 24 Ja ta ütles Moosesele: „Astuge üles Issanda juurde, sina ise, Aaron, Naadab, Abihu ja seitsekümmend Iisraeli vanemaist, ja kummardage eemalt!Mooses üksi liginegu Issandale, teised aga ei tohi lähedale tulla ja rahvas ei tohi minna üles koos temaga!”
Ja Mooses tuli ning jutustas rahvale kõigist Issanda sõnadest ja kõigist seadlustest. Ja kogu rahvas vastas ühehäälselt, öeldes: „Me tahame teha iga sõna järgi, mis Issand on rääkinud!”
Ja Mooses kirjutas üles kõik Issanda sõnad. Ja ta tõusis hommikul vara ning püstitas mäe alla altari ja kaksteist sammast vastavalt Iisraeli kaheteistkümnele suguharule.
Ja ta läkitas Iisraeli laste noori mehi ohverdama põletusohvreid ja tapma härjavärsse tänuohvriks Issandale.
Ja Mooses võttis poole verest ning pani kausikestesse, aga teise poole verest ta piserdas altarile.
Siis ta võttis seaduseraamatu ja luges rahva kuuldes. Ja nad ütlesid: „Kõik, mida Issand on käskinud, me teeme ja võtame kuulda!”
Ja Mooses võttis verd ning piserdas rahva peale, öeldes: „Vaata, see on selle lepingu veri, mille Issand teiega on teinud kõigi nende sõnade põhjal!”
Seejärel Mooses, Aaron, Naadab, Abihu ja seitsekümmend Iisraeli vanemaist läksid üles,
ja nad nägid Iisraeli Jumalat: tema jalge all oli nagu safiiridest tehtud põrand - otsekui taevas ise oma selguses.
Aga ta ei tõstnud oma kätt Iisraeli laste ülemate vastu, vaid need võisid Jumalat vaadata ning süüa ja juua.
Ja Issanda auhiilgus laskus Siinai mäele ja pilv kattis seda kuus päeva; seitsmendal päeval hüüdis ta pilve seest Moosest.
Ja Issanda auhiilguse ilmutus oli Iisraeli laste silmis otsekui hävitav tuli mäetipus.
Mooses läks pilve keskele ning tõusis üles mäele. Ja Mooses oli mäe peal nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd.
Psalm 57 Laulujuhatajale: viisil „Ära hävita!”; Taaveti mõistulaul ajast, kui ta põgenes Sauli eest koopasse.
Ole mulle armuline, Jumal; ole mulle armuline, sest sinu juures otsib mu hing pelgupaika ja ma kipun su tiibade varju, kuni õnnetus möödub!
Ma hüüan Jumala, Kõigekõrgema poole, Jumala poole, kes juhib mu asja.
Küll ta läkitab abi taevast ja päästab mu; ta annab laimatavaks selle, kes tahtis mind rünnata. Sela. Küll Jumal läkitab oma helduse ja ustavuse.
Ma leban otsekui lõvide keskel, inimlaste seas, kelle hambad on piigid ja nooled ja kelle keel on terav mõõk.
Ülenda, Jumal, üle taevaste, üle kogu maailma oma auhiilgus!
Võrgu on nad seadnud mu sammudele, mu hinge nad painutasid alla, nad kaevasid mu ette augu, aga nad ise kukkusid sinna sisse. Sela.
Kindel on mu süda, oh Jumal! Mu süda on kindel. Ma tahan laulda ja mängida.
Ärka üles, mu au; ärka, naabel, ärka, kannel, ma äratan üles koidu!
Ma tahan sind tänada rahvaste seas, Issand. Ma tahan lauldes mängida rahvahõimude keskel.
Sest suur on sinu heldus kuni taevani ja su tõde kuni ülemate pilvedeni.
Ülenda, Jumal, üle taevaste, üle kogu maailma oma auhiilgus!
Psalm 130 Palveteekonna laul. Põhjatuist sügavusist hüüan ma sinu poole, Issand!
Issand, kuule mu häält, sinu kõrvad pangu tähele mu anumise häält!
Kui sina, Issand, peaksid meeles kõik pahateod, kes siis, Issand, püsiks?
Kuid sinu käes on andeksand, et sind kardetaks.
Ma ootan Issandat, mu hing ootab, ja ma loodan tema sõna peale.
Mu hing ootab Issandat enam kui valvurid hommikut, kui valvurid hommikut.
Iisrael, looda Issanda peale, sest Issanda juures on heldus ja tema juures on rohke lunastus!
Ja tema lunastab Iisraeli kõigist tema pahategudest.
Heebrealaste 9 Seetõttu ei ole ka esimest lepingut sisse pühitsetud ilma vereta.
Sest kui Mooses oli kõik Seaduse käsud kogu rahvale ette lugenud, siis ta võttis vasikate ja sikkude vere koos vee ja erepunase villa ja iisopiga ning piserdas sellega nii seda raamatut kui kogu rahvast,
öeldes: „See on selle lepingu veri, mida Jumal on teil käskinud pidada.”
Ja nõndasamuti ta piserdas verega ka telki ja kõiki jumalateenistusriistu.
Moosese Seaduse järgi puhastatakse peaaegu kõik asjad vere kaudu, ja ilma vere valamiseta ei ole andeksandmist.
Nii on siis paratamatu, et taevaste asjade kujud tuleb sel kombel puhastada, taevasi asju endid aga puhastatakse neist paremate ohvritega.
Kristus ei läinud ju kätega tehtud kõige pühamasse paika kui tõelise paiga eelkujusse, vaid taevasse enesesse, esindama meid nüüd Jumala palge ees.
Ta ei läinud sinna selleks, et ohverdada ennast mitu korda, nõnda nagu ülempreester igal aastal läheb võõra verega kõige pühamasse paika,
kuna muidu oleks ta pidanud kannatama mitu korda maailma rajamisest peale. Kuid nüüd on ta üheks korraks aegade lõpul ilmunud, et ennast ohvriks tuues kõrvaldada pattu.
Ja otsekui inimestele on seatud üks kord surra, pärast seda on aga kohus,
nõnda ka Kristus, üks kord juba ohverdatud, et ära kanda paljude patud, ilmub teist korda mitte enam patu pärast, vaid päästma neid, kes teda ootavad.