Eestikeelne Piibel 1997
Psalm 51 Laulujuhatajale: Taaveti laul,kui prohvet Naatan tuli ta juurde, pärast seda kui Taavet oli käinud Batseba juures.
Jumal, ole mulle armuline oma heldust mööda, kustuta mu üleastumised oma rohket halastust mööda!
Pese mind hästi mu süüteost ja puhasta mind mu patust!
Sest ma tunnen oma üleastumisi ja mu patt on alati mu ees.
Üksnes sinu vastu olen ma pattu teinud, ja olen teinud seda, mis on paha sinu silmis, et sa oleksid õiglane oma sõnades ja selge oma kohtumõistmises.
Vaata, süüteos olen ma sündinud ja patus on ema mu saanud.
Vaata, sul on hea meel tõest, mis asub südame põhjas, ja salajas annad sa mulle tarkust teada.
Puhasta mind patust iisopiga, et ma saaksin puhtaks; pese mind, siis ma lähen valgemaks kui lumi!
Anna mulle kuulda rõõmustust ja rõõmu, et ilutseksid mu luud-liikmed, mis sina oled puruks löönud!
Peida oma pale mu pattude eest ning kustuta kõik mu pahateod!
Loo mulle, Jumal, puhas süda, ja uuenda mu sees kindel vaim!
Ära heida mind ära oma palge eest ja ära võta minult ära oma Püha Vaimu!
Anna mulle tagasi rõõmustus sinu päästest, ja heameelne Vaim toetagu mind!
Ma tahan üleastujaile õpetada sinu teid, et patused sinu poole pöörduksid.
Kisu mind välja veresüüst, oh Jumal, mu pääste Jumal! Siis mu keel laulab rõõmsasti sinu õiglusest.
Issand, ava mu huuled, et mu suu kuulutaks sinu kiidetavust!
Sest tapaohvrid ei meeldi sulle, muidu ma annaksin neid; põletusohvrist ei ole sul head meelt.
Jumalale meelepärane ohver on murtud vaim, murtud ja purukslöödud südant ei põlga Jumal.
Tee head Siionile oma head meelt mööda, ehita Jeruusalemma müürid!
Siis hakkavad sulle meeldima õiguse ohvrid, põletusohvrid ja koguohvrid, siis tuuakse härjavärsse su altarile!
Nutulaulud 3 Uurigem ja proovigem oma teid ja pöördugem tagasi Issanda juurde!
Tõstkem oma südamed ja käed Jumala poole taevas!
Me oleme üleastujad ja vastuhakkajad, sina ei andnudki meile andeks.
Sa oled peitunud vihasse, oled meid jälitanud, armuta surmanud.
Sa oled peitunud pilvesse, et palved ei pääseks läbi.
Sa oled teinud meid pühkmeiks ja jätisteks rahvaste seas.
Kõik meie vaenlased ajavad oma suu ammuli meie vastu.
Meile on tulnud hirm ja haud, hävitus ja hukkumine.
Veeojad voolavad mu silmist mu rahva tütre hävingu pärast.
Mu silmad voolavad lakkamatult, pisaratel ei ole pidamist,
kuni Issand vaatab taevast alla ja näeb.
Mu silm teeb mu hingele valu kõigi mu linna tütarde pärast.
Tõesti, nagu lindu küttisid mind need, kes põhjuseta on mu vaenlased.
Nad tahtsid mu elu kustutada kaevus ja pildusid mu peale kive.
Vesi tõusis mul üle pea, ma ütlesin: „Nüüd olen kadunud!”
Ma hüüdsin su nime, Issand, sügavaimast kaevust.
Sina kuulsid mu hüüdu: „Ära peida oma kõrva mu appihüüde eest, et saaksin kergendust!”
Sa olid ligi, kui ma sind hüüdsin, sa ütlesid: „Ära karda!”
Sina, Issand, seletad mu hinge riiuasja, sina lunastad mu elu.
Luuka 15 Jeesus ütles: „Ühel inimesel oli kaks poega.
Ja noorem neist ütles isale: „Isa, anna mulle kätte see osa varandusest, mis saab minule!” Ja isa jagaski varanduse nende vahel.
Ja juba mõne päeva pärast kogus noorem poeg kõik kokku ning reisis kaugele maale, ja seal pillas ta ära oma vara, elades ohjeldamatult.
Aga kui ta oli kõik ära kulutanud, tuli sellele maale kange nälg, ja puudus hakkas temalegi kätte tulema.
Ja ta läks ja poetas enda ühe sealtmaa kodaniku juurde ning see saatis ta oma väljadele sigu hoidma.
Ja ta püüdis oma kõhtu täita kõtradest, mida sead sõid, ja ükski ei andnud talle.
Aga kui ta mõttesse jäi, siis ta ütles: „Kui palju palgalisi on mu isal ja neil on leiba küllalt, aga mina suren siin nälga!
Ma tõusen ja lähen oma isa juurde ja ütlen talle: „Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees,
ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks! Pea mind nagu üht oma palgalistest!””
Ja ta tõusis ja asus teele oma isa juurde. Aga kui ta alles kaugel oli, nägi isa teda ja tal hakkas hale ning ta jooksis ja langes poja kaela ja andis talle suud.
Aga poeg ütles isale: „Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees, ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks!”
Ent isa ütles oma sulastele: „Tooge kiiresti kõige kallim kuub ja pange talle selga ja andke talle sõrmus sõrme ja jalatsid jalga
ja tooge nuumvasikas, tapke see ja söögem ning olgem rõõmsad,
sest see mu poeg oli surnud, ja on jälle saanud elavaks, ta oli kadunud, ja on leitud!” Ja nad hakkasid rõõmsasti pidutsema.
Aga tema vanem poeg oli väljal ja kui ta sealt tulles jõudis maja lähedale, kuulis ta pilli ja tantsimist,
ja ta kutsus ühe sulastest enda juurde ja päris, mis see võiks olla.
See ütles temale: „Sinu vend on tulnud ja su isa on tapnud nuumvasika, sest ta on saanud tema tagasi täies tervises.”
Ent tema vihastas ega tahtnud sisse minna. Siis tuli isa õue ja palus teda.
Tema aga vastas isale: „Vaata, nii palju aastaid olen mina sind orjanud ega ole kunagi astunud üle sinu käsust, ent sina ei ole mulle kunagi andnud üht sikkugi, et ma oleksin võinud rõõmsasti pidutseda oma sõpradega.
Aga kui see su poeg, kes su vara on hooradega nahka pannud, tuli tagasi, siis sa tapsid temale nuumvasika!”
Isa ütles talle: „Poeg, sina oled alati minu juures, ja kõik, mis on minu, on sinu oma.
Nüüd aga oli tarvis pidutseda ja rõõmutseda, sest see su vend oli surnud ja on jälle saanud elavaks, ning oli kadunud ja on leitud.””