Eestikeelne Piibel 1997
Psalm 42 Laulujuhatajale: Korahi laste õpetuslaul.Otsekui hirv igatseb veeojade järele, nõnda igatseb mu hing sinu juurde, Jumal!
Mu hing januneb Jumala järele, elava Jumala järele; millal ma tulen ja näen Jumala palet?
Mu silmavesi on mulle leivaks ööd ja päevad, sest mu vastu öeldakse kogu päev: „Kus on su Jumal?”
Ma valan välja oma hinge, meenutades seda, kuidas ma läksin läbi rahvamurru, keda ma juhtisin Jumala kotta pühapidajate hõiske- ja tänuhääle saatel.
Miks sa oled nii rõhutud, mu hing, ja nii rahutu mu sees? Oota Jumalat, sest ma tahan teda veel tänada ta palge abi eest!
Mu Jumal, mu hing on rõhutud mu sees! Seepärast ma tuletan sind meelde Jordanimaal ja Hermoni tippudel ja Mitsari mäel.
Sügavus hüüab sügavusele sinu koskede kohisemises; kõik su veevood ja su lained käivad minust üle.
Päeval annab Issand käsu oma heldusele ja öösel kostab minu laul temale, palve mu elu Jumala poole.
Ma ütlen Jumalale, oma kaljule: „Mispärast sa oled mu unustanud? Mispärast ma pean käima kurvalt oma vaenlase surve all?”
Otsekui luid murdes teotavad mind mu rõhujad, kui nad iga päev mu vastu ütlevad: „Kus on su Jumal?”
Miks sa oled nii rõhutud, mu hing, ja nii rahutu mu sees? Oota Jumalat, sest ma tahan teda veel tänada, oma abi ja oma Jumalat!
Psalm 43 Mõista mulle õigust, oh Jumal, ja aja mu asja halastamatu rahva vastu! Päästa mind petise ja ülekohtuse mehe käest!
Sest sina oled mu Jumal, mu tugev kaitse. Mispärast sa tõukasid mu ära? Miks ma pean ikka kurvalt käima oma vaenlase surve all?
Läkita oma valgus ja oma tõde, need juhatagu mind, need viigu mind sinu pühale mäele ja su hoonetesse,
et ma tuleksin Jumala altari äärde, Jumala ette, kes on mu ülim rõõm, ja tänaksin kandlega sind, oh Jumal, minu Jumal!
Miks sa oled nii rõhutud, mu hing, ja nii rahutu mu sees? Oota Jumalat, sest ma tahan teda veel tänada, oma abi ja oma Jumalat!
Hoosea 6 Tulge, pöördugem Issanda poole, sest tema on meid murdnud ja tema parandab meid; tema on meid löönud ja tema seob meid!
Tema teeb meid elavaks kahe päevaga, kolmandal päeval aitab ta meid üles ja me võime elada tema palge ees.
Tundkem siis, püüdkem tunda Issandat: ta tuleb nagu ilus koidupuna; ta tuleb meile nagu vihm, otsekui kevadine vihm, mis niisutab maad.
Mis ma teen sinuga, Efraim? Mis ma teen sinuga, Juuda? Sest teie ustavus on nagu hommikune pilv, nagu varakult haihtuv kaste.
Sellepärast olen andnud sulle rooska prohvetite kaudu, olen tapnud sõnadega omaenese suust, ja mu otsused su kohta on lahvatanud nagu valgus.
Sest ustavus on see, mida ma tahan, mitte ohver; Jumala tundmine on enam kui põletusohvrid.
Heebrealaste 10 Et Moosese Seadus on vaid tulevaste hüvede vari, mitte nende hüvede täiskuju, siis see ei või mitte kunagi teha täiuslikuks neid, kes tulevad Jumala ette igal aastal nendesamade ohvritega, mida nad alatasa ohverdavad.
Eks muidu oleks ju lakanud nende ohverdamine, sest jumalateenijail ei oleks kord juba puhastatult enam mingit patust südametunnistust?
Kuid nende ohvritega tuletatakse igal aastal meelde patte;
sest on võimatu, et härgade ja sikkude veri võtaks patud ära.
Seepärast Kristus ütleb maailma tulles: „Tapaohvrit ja roaohvrit sa ei tahtnud, aga ihu sa oled mulle valmistanud.
Põletusohvrid ja patuohvrid ei olnud sulle meelepärased.
Siis ma ütlesin: Vaata, ma tulen - rullraamatusse on minust kirjutatud - tegema sinu tahtmist, oh Jumal!”
Esmalt ta ütleb: „Tapaohvrit ja roaohvrit ja põletusohvreid ja patuohvreid ei ole sa tahtnud ega ole need olnud sulle meelepärased, kuigi neid ohverdatakse Seaduse järgi!”
Ja siis ta ütleb: „Vaata, ma tulen tegema sinu tahtmist!” Ta kõrvaldab esimese selleks, et kehtestada teine.
Sellessamas tahtmises oleme meiegi pühitsetud Jeesuse Kristuse ihu ühekordse ja alatiseks ohverdamise läbi.
Iga preester seisab päevast päeva oma teenistuses ja ohverdab aina neidsamu ohvreid, mis aga kunagi ei või ära võtta patte.
Aga see siin, ohverdanud üheainsa ohvri pattude eest, on jäädavalt istunud Jumala paremale käele,
nüüd ainult oodates, kuni ta vaenlased pannakse ta jalajäriks.
Sest üheainsa ohvriga on ta teinud pühitsetavad jäädavalt täiuslikuks.
Seda tunnistab meile ka Püha Vaim pärast seda, kui ta oli öelnud:
„See on leping, mille ma teen nendega pärast neid päevi, ütleb Issand: ma annan oma seadused nende südamesse ja kirjutan need nende mõistusesse.
Ja ma ei mäleta enam nende patte ega ülekohtutegusid.”
Aga kus need on andeks antud, seal ei ole vaja enam mingit ohvrit pattude eest.
Vennad, et meil on siis Jeesuse vere varal julgus sisse minna kõige pühamasse paika -
selle tee on ta avanud meile uuena ja elavana vahevaiba, see on oma ihu kaudu -
ja et meil on suur preester Jumala koja üle,
siis mingem Jumala ette siira südamega usukülluses, olles südame poolest piserdamisega puhastatud kurjast südametunnistusest ja ihu poolest pestud puhta veega!
Pidagem vankumatult kinni lootuse tunnistusest, sest ustav on, kes seda on tõotanud.
Ja mõtelgem üksteisele, kuidas üksteist virgutada armastusele ja headele tegudele.
Ärgem jätkem unarusse oma koguduse kooskäimist, nõnda nagu mõnel on kombeks, vaid julgustagem selleks üksteist - ja seda enam, mida rohkem te näete seda päeva lähenevat.