Eestikeelne Piibel 1997
Psalm 22 Laulujuhatajale: viisil „Koiduaegne emahirv”; Taaveti laul.Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid? Kaugel mu päästest on mu oigamissõnad.
Mu Jumal, päeval ma hüüan, aga sa ei vasta, ja ööselgi, kuid ei leia enesele rahu.
Ja ometi oled sina püha, kelle trooniks on Iisraeli kiituslaulud.
Sinu peale lootsid meie esiisad, lootsid, ja sina päästsid nad;
nad kisendasid sinu poole ja pääsesid, nad lootsid sinu peale ega jäänud häbisse.
Aga mina olen ussike ja mitte mees, inimeste teotada ja halb rahva meelest.
Kõik, kes mind näevad, irvitavad mu üle; nad ajavad suu ammuli, vangutavad pead:
„Ta on kõik veeretanud Issanda peale; see päästku ta, kiskugu ta välja hädast, sest tal on ju temast hea meel.”
Jah, sina oled see, kes tõi mind välja üsast, kes kaitses mind mu ema rinnal.
Sinu hooleks ma olen jäetud lapsekojast, mu ema üsast alates oled sina minu Jumal.
Ära ole minust kaugel, sest kitsikus on ligi, sest abimeest ei ole!
Palju härjavärsse ümbritseb mind, Baasani sõnnid piiravad mind.
Nad ajavad oma lõuad ammuli mu vastu nagu lõvi, kes murrab ja möirgab.
Ma olen välja valatud otsekui vesi ja kõik mu luud-liikmed on koost ära. Mu süda on nagu vaha, ta on sulanud mu sisikonnas.
Mu neel on kuiv nagu potitükk ja mu keel on kinni suulae küljes, surmapõrmu paigutad sa minu.
Sest koerad ümbritsevad mind, tigedate hulk keerleb mu ümber; nad purevad mu käsi ja jalgu,
ma võin lugeda kõiki oma luid. Nemad aga vahivad mulle otsa ja parastavad mind.
Nad jagavad mu rõivad eneste vahel ja heidavad liisku mu kuue pärast.
Aga sina, Issand, ära ole kaugel, mu vägi, tõtta mulle appi!
Tõmba mu hing ära mõõga eest, koera käest mu ainuke!
Päästa mind lõvi suust ja metshärgade sarvede eest! - Sa vastasid mulle! -
Ma tahan su nime kuulutada oma vendadele, keset kogudust ma tahan kiita sind.
Teie, kes Issandat kardate, kiitke teda, kõik Jaakobi sugu, austage teda! Ja värisege tema ees, kõik Iisraeli sugu!
Sest ta ei pannud halvaks ega põlanud viletsa häda ega varjanud oma palet tema eest, vaid kuulis, kui ta kisendas tema poole.
Sinu kohta käib mu kiituslaul suures koguduses, ma tasun oma tõotused nende ees, kes teda kardavad.
Vaesed saavad süüa ning saavad kõhud täis; Issandat kiidavad, kes teda otsivad. Teie südamed elagu igavesti!
Kõik maailma ääred tuletavad teda meelde ja pöörduvad tagasi Issanda juurde; ja sinu ette kummardavad kõik rahvaste suguvõsad.
Sest Issanda päralt on kuninglik võim ja ta valitseb rahvaid.
Kõik ilmamaa võimsad kummardagu tema ette; tema ette vajugu põlvili kõik, kes lähevad alla põrmu ja kelle hinge ta ei jäta ellu.
Tulevane sugu teenib teda, Issandast jutustatakse tulevasele põlvele.
Nad tulevad ja kuulutavad tema õigust, vastsündivale rahvale jutustades, et tema on seda teinud.
Psalm 40 Laulujuhatajale: Taaveti laul.
Ma ootasin Issandat suure ootusega; ta kummardus mu poole ja kuulis mu appihüüdmist
ja tõmbas mind üles õuduse august ja paksust porist ning asetas mu jalad kaljule ja kinnitas mu sammud.
Ta pani mu suhu uue laulu, kiituslaulu meie Jumalale. Paljud näevad seda ja hakkavad kartma ja lootma Issanda peale.
Õnnis on mees, kes paneb oma lootuse Issanda peale ega pöördu ülbete ja valesse taganejate poole.
Palju oled sina, Issand, mu Jumal, teinud imetegusid ja mõelnud mõtteid meie kohta; ei ole kedagi sinu sarnast. Kui ma hakkaksin neid kuulutama ja neist kõnelema, siis oleks neid rohkem kui jõuab ära lugeda.
Tapa- ja roaohver ei ole su meele järgi - aga mu kõrvad oled sa avanud -, põletus- ja patuohvrit sa ei nõua.
Siis ma ütlesin: „Vaata, ma tulen, rullraamatus on minust kirjutatud.
Sinu tahtmist, mu Jumal, teen ma hea meelega ja sinu Seadus on mu südames.”
Ma jutlustan õiglust suures koguduses; vaata, ma ei sule oma huuli, Issand, sina tead seda!
Su õiglust ma ei varjanud oma südames, sinu ustavusest ja su abist ma rääkisin, su heldust ja su tõde ma ei salga suure koguduse ees.
Sina, Issand, ära keela mulle oma halastust; sinu arm ja su ustavus hoidku mind alati!
Sest lugematud õnnetused on mind piiranud, kõik mu süüteod on mind kätte saanud - mul puudub neist ülevaade, neid on rohkem kui juuksekarvu mu peas ja mu süda kaotab julguse.
Issand, olgu sulle meelepärane mind vabastada! Tõtta mulle appi, Issand!
Häbenegu ja kohmetugu nad kõik, kes püüavad hävitada mu hinge; taganegu ja jäägu häbisse need, kellele meeldib mu õnnetus!
Vallaku jubedus oma häbitööst neid, kes mulle ütlevad: „Paras, paras!”
Psalm 54 Laulujuhatajale: keelpillil mängida; Taaveti õpetuslaul,
kui Siifi mehed tulid ja ütlesid Saulile: „Eks Taavet ole peidus meie juures.”
Jumal, päästa mind oma nime abil ja aja mu asja oma vägevuse varal!
Jumal, kuule mu palvet, pane tähele mu suu kõnet!
Sest muulased kipuvad mu kallale ja vägivaldsed püüavad mu hinge; nad ei sea Jumalat oma silma ette. Sela.
Vaata, Jumal on mu abimees, Issand on mu hinge tugi.
Lasku ta tulla tagasi õnnetus minu varitsejaile, oma ustavusega hävita nad!
Hea meelega ma toon sulle ohvreid, ma tänan su nime, Issand, sest see on hea.
Sest ta tõmbas mind välja kõigist kitsikustest ja mu silmad parastasid mu vaenlasi.
Johannese 18 Kui Jeesus seda oli rääkinud, lahkus ta oma jüngritega üle Kidroni jõe. Seal oli aed, kuhu ta läks oma jüngritega.
Aga seda paika teadis ka tema äraandja Juudas, sest Jeesus oli seal sageli viibinud koos oma jüngritega.
Võtnud kaasa terve väeosa + Väeosa (kreeka speira, ladina cohors) koosnes 600 mehest; 10 kohorti moodustasid leegioni. Vt ka Mt 26:53 seletust. ning ülempreestritelt ja variseridelt sulaseid, tuli Juudas nüüd sinna tõrvikute ja lampide ja relvadega.
Jeesus, kes teadis kõike, mis teda ees ootas, astus nüüd nende poole ja küsis: „Keda te otsite?”
Nad vastasid talle: „Jeesust Naatsaretlast.” Ta ütles neile: „Mina olengi see.” Ka tema äraandja Juudas seisis koos nendega.
Kui ta nüüd neile ütles: „Mina olengi see”, taganesid nad ja kukkusid maha.
Siis küsis Jeesus neilt veel kord: „Keda te otsite?” Nemad ütlesid: „Jeesust Naatsaretlast.”
Jeesus vastas: „Ma ju ütlesin teile, et mina olengi see. Kui te nüüd mind otsite, siis laske neil minna”,
et läheks täide sõna, mis ta oli öelnud: „Ma ei ole kaotanud ühtki neist, keda sa mulle oled andnud.”
Siimon Peetrus, kellel oli mõõk, tõmbas selle nüüd välja ning lõi ülempreestri orja ja raius ära ta parema kõrva; orja nimi oli Malkus.
Jeesus ütles siis Peetrusele: „Pista mõõk tuppe! Eks ma pea jooma sellest karikast, mille Isa mulle on andnud?”
Väeosa ja ülempealik ja juutide sulased võtsid nüüd Jeesuse ja sidusid ta kinni
ning viisid esiteks Hannase juurde, sest see oli Kaifase äi, ja Kaifas oli tol aastal ülempreester.
Kaifas oli aga see, kes andis juutidele nõu, et parem on surra ühel inimesel rahva eest.
Aga Siimon Peetrus ja üks teine jünger järgnesid Jeesusele. See jünger oli ülempreestri tuttav ja ta läks koos Jeesusega ülempreestri õue.
Peetrus seisis aga väljas ukse ees. Siis väljus see teine jünger, kes oli ülempreestri tuttav, ja kõneles uksehoidjatüdrukuga ning viis Peetruse sisse.
Uksehoidjatüdruk ütles nüüd Peetrusele: „Eks sinagi ole üks selle inimese jüngreid?” Tema ütles: „Ei ole.”
Aga orjad ja sulased olid teinud lõkke, sest oli külm, ja seisid ning soojendasid end. Ja ka Peetrus seisis nende seas ja soojendas end.
Ülempreester küsitles nüüd Jeesust tema jüngrite ja õpetuse kohta.
Jeesus vastas talle: „Mina olen rääkinud maailmale avalikult. Mina olen alati õpetanud sünagoogis ja pühakojas, kuhu kogunevad kõik juudid, ja salaja pole ma rääkinud midagi.
Miks sa küsid seda minult? Küsi nendelt, kes on kuulnud, mida ma olen neile rääkinud. Vaata, nemad teavad, mida ma olen öelnud.”
Aga kui ta seda ütles, andis üks seal kõrval seisnud sulane Jeesusele kõrvakiilu ja ütles talle: „Kas sa nõnda vastad ülempreestrile?”
Jeesus vastas talle: „Kui ma rääkisin pahasti, siis tunnista see pahaks, kui see oli aga õige, miks sa mind siis lööd?”
Siis Hannas läkitas ta kinniseotult ülempreester Kaifase juurde.
Aga Siimon Peetrus seisis seal ja soojendas end. Nad ütlesid nüüd talle: „Eks sinagi ole üks tema jüngreid?” Tema aga salgas ja ütles: „Ei ole.”
Üks ülempreestri orje, selle sugulane, kelle kõrva Peetrus oli ära raiunud, ütles: „Eks mina näinud sind temaga koos aias?”
Siis salgas Peetrus jälle, ja kohe kires kukk.
Nad viisid nüüd Jeesuse Kaifase juurest kohtukotta. Aga oli varahommik. Ja nad ise ei läinud kohtukotta sisse, et nad ei rüvetaks end, vaid võiksid süüa paasat.
Pilaatus tuli siis ise nende juurde välja ja lausus: „Mis kaebus teil on selle inimese peale?”
Nad kostsid talle: „Kui see siin ei oleks kurjategija, ei me siis oleks teda sinu kätte loovutanud!”
Pilaatus ütles nüüd neile: „Võtke teie ta ning mõistke ise tema üle kohut oma Seaduse järgi!” Juudid ütlesid talle: „Meil ei ole meelevalda kedagi tappa”,
et läheks täide Jeesuse sõna, mis ta oli öelnud, kui ta vihjas, missugust surma tal tuleb surra.
Pilaatus läks nüüd taas kohtukotta ja kutsus Jeesuse ning ütles talle: „Kas sina oled juutide kuningas?”
Jeesus vastas: „Kas sa ütled seda omast peast või on teised sulle seda minu kohta öelnud?”
Pilaatus vastas: „Egas mina juut ole! Sinu oma rahvas ja ülempreestrid on andnud su minu kätte. Mis sa oled teinud?”
Jeesus vastas: „Minu kuningriik ei ole sellest maailmast. Kui minu kuningriik oleks sellest maailmast, küll mu sulased oleksid võidelnud, et mind ei oleks antud juutide kätte. Aga minu kuningriik ei ole siit.”
Pilaatus ütles nüüd talle: „Sina oled siis ikkagi kuningas?” Jeesus vastas: „Need on sinu sõnad, et mina olen kuningas. Mina olen selleks sündinud ja selleks tulnud maailma, et ma annaksin tunnistust tõe kohta. Igaüks, kes on tõe seest, kuuleb minu häält.”
Pilaatus küsis temalt: „Mis on tõde?”Ja seda öelnud, läks Pilaatus taas juutide juurde välja ja ütles neile: „Mina ei leia temal mingit süüd.
Teil on ju kombeks, et ma paasapühal teile kellegi vabaks lasen. Kas te soovite nüüd, et ma lasen teile vabaks juutide kuninga?”
Nemad hüüdsid siis taas: „Ei, mitte teda, vaid Barabas!” Aga Barabas oli röövel.
Saalomoni tark. 2 Sest nad ütlevad endamisi, arutledes valesti: „Meie elu on lühike ja kurb, ei ole rohtu inimese surma vastu ega ole teada, kes päästaks surmavallast.
Varitsegem õiget, sest ta on meile tülikas ja on vastu meie tegudele, laidab meid seaduserikkumise pärast ja heidab meile ette meie kasvatuse puudujääke.
Tema kuulutab, et ta tunneb Jumalat, ja nimetab ennast Issanda lapseks.
Tema on saanud etteheiteks meie mõtetele, juba pealtnäha on ta meile koormaks.
Sest tema elu ei ole niisugune nagu teistel ja tema teed on erinevad.
Tema peab meid võltsiks ja hoidub meie teedest kui rüvedaist. Tema kiidab õndsaks õigete lõppu ja kiitleb, et Jumal on tema isa.
Vaadakem, kas tema sõnad on tõde, ja uurigem, missugune on ükskord tema enese lõpp!
Sest kui see õige on Jumala poeg, küllap siis Jumal tema eest ka hoolitseb ja päästab vastaste käest.
Pangem ta proovile pilke ja piinamisega, et tema tublidust tundma õppida ja vastupidavust uurida!
Mõistkem ta häbistavasse surma, kuigi temal olevat kaitse, nagu ta ise ütleb.”
Nõnda nad mõtlevad, aga eksivad, sest nende kurjus on nad pimestanud.
Nad ei mõista Jumala saladusi, ei looda vagaduse tasu ega pea auasjaks laitmatuid hingi.
Jumal ju lõi inimese surematuks, tehes ta sarnaseks omaenese olemusega.
Aga kuradi kadeduse läbi tuli maailma surm, ja seda kogevad need, kes kuuluvad temale.