Eestikeelne Piibel 1997
2. Saamueli 18 Ja Taavet luges üle rahva, kes tema juures oli, ja pani neile pealikud tuhandete ja sadade üle.Nõnda läks rahvas väljale Iisraeli vastu ja taplus toimus Efraimi metsas.
Seal löödi Iisraeli rahvas maha Taaveti sulaste ees ja seal sündis sel päeval suur kaotus - kakskümmend tuhat meest.
Taplus levis seal üle kogu maa-ala ja mets neelas sel päeval rohkem rahvast kui mõõk.
Siis sattus Absalom Taaveti sulaste ette. Absalom ratsutas muula seljas, ja kui muul jõudis suure oksliku tamme alla, siis jäi Absalom peadpidi tamme külge, jäädes rippuma taeva ja maa vahele, kuna muul läks tema alt edasi.
Üks mees nägi seda ja teatas Joabile ning ütles: „Vaata, ma nägin Absalomi tamme küljes rippuvat!”
Ja Joab ütles mehele, kes temale teatas: „Vaata, kui sa nägid seda, miks sa siis ei löönud teda seal maha? Siis oleks mu kohus olnud anda sulle kümme hõbeseeklit ja vöö.”
Aga mees vastas Joabile: „Isegi kui ma vaeksin enesele pihku tuhat hõbeseeklit, ei pistaks ma oma kätt kuningapoja külge, sest kuningas andis meie kuuldes käsu sinule, Abisaile ja Ittaile, öeldes: Pange, kes see iial oleks, nooruk Absalomi tähele!
Või oleksin pidanud talitama petlikult? Aga ükski asi ei jää ju varjule kuninga eest ja sa ise oleksid siis seisnud eemal.”
Siis ütles Joab: „Mina ei saa nõnda su ees oodata.” Ja ta võttis kätte kolm oda ning torkas need Absalomile südamesse, kui ta tamme küljes oli alles elus.
Ja Ahimaats, Saadoki poeg, ütles: „Ma jooksen nüüd ja viin kuningale rõõmusõnumi, et Issand on nõutanud temale õiguse tema vaenlaste käest.”
Aga Joab ütles temale: „Täna ei ole sa rõõmusõnumi kuulutaja; mõnel muul päeval saad sa viia rõõmusõnumi, aga täna ei saa sa viia rõõmusõnumit, sest kuningapoeg on ju surnud.”
Siis ütles Joab ühele etiooplasele: „Mine teata kuningale, mida sa oled näinud!” Ja etiooplane kummardas Joabile ning hakkas jooksma.
Aga Ahimaats, Saadoki poeg, jätkas veel ning ütles Joabile: „Saagu mis saab, luba ma jooksen ka etiooplasele järele!” Aga Joab ütles: „Miks siis sina tahad joosta, mu poeg? Sinule ei maksta ju rõõmusõnumi tooja tasu!”
Ta vastas: „Saagu mis saab, ma jooksen!” Siis ta ütles temale: „Jookse!” Ja Ahimaats jooksis Lagendiku teed ning möödus etiooplasest.
Taavet istus kahe värava vahel. Kui vahimees läks müüri peale värava katusele ja tõstis oma silmad üles ning vaatas, ennäe, siis tuli üksik mees joostes.
Ja vahimees hüüdis ning teatas kuningale. Ja kuningas ütles: „Kui ta on üksinda, siis on tal head sõnumid suus.” Ja mees tuli üha ligemale.
Siis nägi vahimees teist meest jooksvat; ja vahimees hüüdis väravahoidjale ning ütles: „Ennäe, veel üks mees jookseb üksinda!” Aga kuningas ütles: „Ka see toob häid sõnumeid.”
Ja vahimees ütles: „Ma näen esimese jooksust, et see on Saadoki poja Ahimaatsi jooksu moodi.” Ja kuningas ütles: „See on hea mees ja ta tuleb hea sõnumiga.”
Ja Ahimaats hüüdis ning ütles kuningale: „Rahu!” Siis ta kummardas kuninga ette silmili maha ja ütles: „Kiidetud olgu Issand, sinu Jumal, kes andis kätte need mehed, kes tõstsid oma käed mu isanda kuninga vastu!”
Kuningas küsis: „Kas nooruk Absalomi käsi käib hästi?” Ja Ahimaats vastas: „Ma nägin suurt möllu, kui Joab läkitas kuninga sulase ja minu, sinu sulase, aga ma ei tea, mis see oli.”
Ja kuningas ütles: „Astu kõrvale ja seisa seal!” Ja ta astus kõrvale ning jäi sinna seisma.
Ja vaata, etiooplane tuli. Ja etiooplane ütles: „Võtku mu isand kuningas kuulda häid sõnumeid, sest Issand on täna nõutanud sulle õiguse kõigi käest, kes olid tõusnud su vastu!”
Kuningas küsis etiooplaselt: „Kas nooruk Absalomi käsi käib hästi?” Ja etiooplane vastas: „Sündigu mu isanda kuninga vaenlastega ja kõigiga, kes tõusevad sulle kurja tegema, nõnda nagu sündis selle noorukiga!”
Psalm 20 Laulujuhatajale: Taaveti laul.
Issand vastaku sulle kitsikuse ajal; Jaakobi Jumala nimi varjaku sind!
Ta läkitagu sulle abi pühast paigast ja toetagu sind Siionist!
Ta mõelgu kõigile su roaohvritele ja su põletusohvrit ta arvaku rasvaseks! Sela.
Ta andku sulle, mida su süda kutsub ja lasku täide minna kogu su nõu!
Me tahame hõisata sinu võidust ja oma Jumala nimel lehvitada lippu. Issand täitku kõik su palved!
Nüüd ma tean, et Issand päästab oma võitud mehe; ta vastab temale oma pühast taevast oma parema käe vägeva abiga.
Ühed ülistavad vankreid ja teised hobuseid, meie aga Issanda, oma Jumala nime.
Nemad vaaruvad ja langevad; meie aga tõuseme ja seisame püsti.
Issand, aita! Kuningas vastaku meile, kui me hüüame!
Psalm 23 Taaveti laul. Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust.
Haljale aasale paneb ta mind lebama, hingamisveele saadab ta mind;
tema kosutab mu hinge. Ta juhib mind õiguse rööbastesse oma nime pärast.
Ka kui ma kõnniksin pimedas orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga; su karjasekepp ja su sau, need trööstivad mind.
Sa katad mu ette laua mu vastaste silma all; sa võiad mu pead õliga, mu karikas on pilgeni täis.
Ainult headus ja heldus järgivad mind kõik mu elupäevad ja ma jään Issanda kotta eluajaks.
Apostlite 16 Aga sündis, et kui me läksime palvepaika, tuli meile vastu orjatar, kellel oli lausuja vaim, see tõi oma isandatele palju kasu ennustamisega.
Tema käis Pauluse ja meie kannul ning hüüdis: „Need inimesed on kõigekõrgema Jumala sulased, kes kuulutavad teile päästmise teed.”
Seda tegi ta mitu päeva. Aga Paulus ägestus, pöördus ümber ja ütles vaimule: „Ma käsin sind Jeesuse Kristuse nimel: mine temast välja!” Ja vaim läks välja samal tunnil.
Kui nüüd orjatari isandad nägid, et nende kasulootus on kustunud, haarasid nad Pauluse ja Siilase ning vedasid nad turule ülemate juurde.
Nad viisid nad võimukandjate ette ja ütlesid: „Need inimesed tekitavad meie linnas segadust. Nad on juudid
ja kuulutavad kombeid, mida meie kui roomlased ei tohi omaks võtta ega järgida.”
Ja rahvahulk tõusis nende vastu. Võimukandjad kiskusid rõivad nende seljast ja käskisid neid keppidega peksta.
Ja kui nad olid neile palju hoope andnud, heitsid nad apostlid vangi ja käskisid vangivalvurit neid hoolsalt valvata.
Niisuguse range käsu saanud, heitis valvur nad sisemisse vangikongi ja pani nende jalad pakku.
Kesköö paiku Paulus ja Siilas palvetasid ja laulsid Jumalat kiites, ning vangid kuulasid neid.
Aga äkitselt sündis nii suur maavärisemine, et vangihoone alused vappusid. Ja otsekohe avanesid kõik uksed ja kõikide köidikud pääsesid valla.
Kui nüüd vangivalvur unest ärkas ja nägi vanglaukse lahti olevat, tõmbas ta mõõga ja tahtis end tappa, arvates, et vangid on põgenenud.
Paulus hüüdis aga valju häälega: „Ära tee enesele kurja, sest me kõik oleme siin!”
Siis palus valvur tuld, tormas sisse ja heitis värisedes Pauluse ja Siilase ette maha,
tõi nad välja ning ütles: „Isandad, mis ma pean tegema, et pääseda?”
Aga nemad ütlesid: „Usu Issandasse Jeesusesse, siis pääsed sina ja su pere!”
Ja nad rääkisid Issanda sõna temale ja kõigile, kes olid tema kojas.
Ja vangivalvur võttis nad tollel öötunnil enda juurde ja pesi nende haavad. Ning otsekohe ristiti tema ja kõik ta omaksed.
Siis ta viis nad oma kotta, kattis neile laua ja oli ülirõõmus, et ta kogu perega oli hakanud uskuma Jumalasse.