Eestikeelne Piibel 1997
Iiob 31 Kui ma oleksin põlanud oma sulase ja teenija õigust, kui neil oli minuga tüli,mis ma oleksin teinud siis, kui Jumal oleks tõusnud? Ja kui ta oleks katsuma tulnud, mis ma siis temale oleksin kostnud?
Eks minu looja ole loonud emaihus ka teda, eks ole üks ja seesama meid emaüsas valmistanud?
Kas ma olen tagasi lükanud vaeste soove või lasknud tuhmuda lesknaise silmi?
Kas ma üksinda olen söönud oma palukest, ilma et vaeslaps oleks saanud sellest süüa?
Sest ta kasvas mu noorusest peale minuga kui oma isaga, ja emaihust alates olen ma teda juhatanud.
Kas ma olen võinud näha kedagi hukkuvat riiete puudusel või vaest ilma katteta?
Eks ta niuded õnnistanud mind ja eks ta saanud mu lambaniidust sooja?
Kui ma olen tõstnud käe vaeslapse vastu, kuna ma väravas nägin enesele abi,
siis langegu mu õlg liigesest välja ja murdugu mu käsivars õlavarreluust saadik!
Sest mul oli hirm Jumalalt tuleva karistuse ees, ja tema ülevõimu vastu ei oleks ma suutnud püsida.
Kas ma panin oma lootuse kullale või ütlesin ma kalleimale kullale: „Ma usaldan sind!”?
Kas ma rõõmustasin, et mu varandus oli suur või et mu käsi saavutas väga palju?
Kui ma oleksin vaadanud päikest, kuidas see paistab, või kuud, mis nii suurepäraselt rändab,
kui mu süda seejuures oleks lasknud ennast salaja petta, nõnda et oleksin saatnud neile käesuudlusi,
siis oleks seegi olnud kohut väärt süü, sest ma oleksin siis ju salanud Jumala, kes on ülal.
Psalm 15 Taaveti laul. Issand! Kes võib tulla külaliseks sinu telki? Kes tohib elada su pühal mäel?
See, kes elab laitmatult, teeb õigust ja räägib tõtt oma südames,
kes keelt ei peksa, ei tee teisele kurja ega tõsta laimujuttu oma ligimese peale,
kelle silmis on jumalatud põlatavad, aga auväärt need, kes Issandat kardavad, kes vannub enesele kahjuks, kuid ei riku vannet,
kes oma raha ei anna laenuks, et kasu saada, ega võta altkäemaksu süütu vastu. Kes nii teeb, see ei kõigu iialgi.
Psalm 19 Laulujuhatajale: Taaveti laul.
Taevad jutustavad Jumala au ja taevalaotus kuulutab tema kätetööd.
Päev peab päevale kõnet ja öö kuulutab ööle Jumala tarkust.
Ei ole see kõne ega sõnad, mille hääl ei kostaks.
Üle kogu ilmamaa käib nende kõla, maailma otsani nende sõna; neisse on ta püstitanud telgi päikesele.
Ja tema tuleb välja nagu peig oma kambrist, ta on rõõmus nagu kangelane jooksmas oma rada.
Taeva äärel on ta lähtekoht ja selle teisel äärel on ta pöördepunkt, nõnda et midagi ei jää varjule ta kuumuse eest.
Issanda Seadus on laitmatu, see kosutab hinge; Issanda tunnistus on ustav, see teeb kohtlase targaks.
Issanda korraldused on õiglased, need rõõmustavad südant; Issanda käsk on selge, see valgustab silmi.
Issanda kartus on puhas, see püsib igavesti; Issanda seadused on tõde, need on kõik õiged;
need on ihaldatavamad kui kuld ja kui palju selget kulda, ja need on magusamad kui mesi ja kui kärjemesi.
Ka sinu sulasele on need hoiatuseks, nende pidamine toob suure palga.
Eksimused - kes neid märkab? Salajastest pattudest mõista mind vabaks!
Ka ülbete pattude eest hoia oma sulast; ärgu need valitsegu mind! Siis ma olen laitmatu ja olen vaba paljudest üleastumistest.
Olgu sulle meelepärased mu suu kõned ja mu südame mõtlemised sinu ees, Issand, mu kalju ja mu lunastaja!
1. Korintose 13 Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli, aga mul ei oleks armastust, siis ma oleksin kumisev vasknõu või kõlisev kuljus.
Ja kui mul oleks prohvetianne ja ma teaksin kõiki saladusi ja ma tunnetaksin kõike ja kui mul oleks kogu usk, nii et ma võiksin mägesid teisale tõsta, aga mul ei oleks armastust, siis poleks minust ühtigi.
Ja kui ma kõik oma vara ära jagaksin ja kui ma oma ihu annaksin põletada, aga mul ei oleks armastust, siis ma ei saavutaks midagi.
Armastus on pika meelega, armastus hellitab, ta ei ole kade, armastus ei kelgi ega hoople,
ta ei käitu näotult, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu. Ta ei jäta meelde paha,
tal ei ole rõõmu ülekohtust, aga ta rõõmustab tõe üle.
Ta lepib kõigega, ta usub kõike, ta loodab kõike, ta talub kõike.
Armastus ei hääbu kunagi. Olgu ennustused - need kõrvaldatakse, olgu keeled - need vaibuvad, olgu tunnetus - see lõpeb ära.
Sest poolikult me tunnetame ja poolikult me ennustame,
aga kui tuleb täielik, siis kõrvaldatakse poolik.
Kui ma olin väeti laps, siis ma rääkisin nagu väeti laps, mõtlesin nagu väeti laps, arutlesin nagu väeti laps. Aga kui ma sain meheks, jätsin ma kõrvale väeti lapse kombed.
Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist, siis aga palgest palgesse. Praegu ma tunnetan poolikult, siis aga tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud.
Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus.