Eestikeelne Piibel 1997
Iiob 19 Halastage mu peale, halastage, mu sõbrad, sest mind on tabanud Jumala käsi!Miks ajate teiegi mind taga nagu Jumal? Kas te ei küllastu mu lihast?
Oh, et mu sõnad ometi kirja pandaks, et need raamatusse kirjutataks,
raudsule ja tinaga uurendataks kaljusse igaveseks ajaks!
Sest ma tean, et mu Lunastaja elab, ja tema jääb viimsena põrmu peale seisma.
Ja kuigi mu nahka on nõnda nülitud, saan ma ilma ihutagi näha Jumalat,
teda, keda ma ise näen, keda näevad mu oma silmad, aga mitte mõne võõra. Mul kõdunevad neerud sisikonnas.
Psalm 116 Ma armastan Issandat, sest ta kuuleb mu häält ja mu anumist,
sest ta on pööranud oma kõrva minu poole ja ma hüüan teda appi oma eluaja.
Surma võrgud ümbritsesid mind, surmavalla ängistused tabasid mind, ma sattusin ahastusse ja muresse.
Aga ma hüüdsin appi Issanda nime: „Oh Issand, päästa mu hing!”
Armuline on Issand ja õige, meie Jumal on halastaja.
Issand hoiab kohtlasi; ma olin nõder ja tema aitas mind.
Pöördu, mu hing, tagasi oma hingamisele, sest Issand on sulle head teinud!
Sest sina kiskusid mu hinge surmast välja, mu silmad silmaveest, mu jala komistusest.
Ma loodan ikka käia Issanda ees elavate maal.
Mina usun, seepärast ma räägin. Ma olin suures vaevas.
Ma ütlesin oma kohmetuses: „Kõik inimesed on valelikud!”
Kuidas ma tasun Issandale kõik tema heateod minu vastu?
Ma tõstan üles päästekarika ja hüüan appi Issanda nime.
Ma tasun oma tõotused Issandale kogu ta rahva nähes.
Kallis on Issanda meelest tema vagade surm.
Oh Issand, ma olen ju su sulane, ma olen su sulane, su teenija poeg; sa oled mu köidikud lahti päästnud!
Sinule ma ohverdan tänuohvreid ja hüüan appi Issanda nime.
Oma tõotused ma tasun Issandale kogu ta rahva nähes
Issanda koja õuedes, sinu keskel, Jeruusalemm. Halleluuja!
Johannese 12 Aga Jeesus hüüdis valjusti: „Kes minusse usub, see ei usu minusse, vaid temasse, kes minu on saatnud,
ja kes mind näeb, see näeb teda, kes minu on saatnud.
Mina olen tulnud valguseks maailma, et ükski, kes usub minusse, ei jääks pimedusse.
Ja kes iganes mu sõnu kuuleb ega pea neist kinni, selle üle ei mõista mina kohut, sest ma ei ole tulnud maailma üle kohut mõistma, vaid maailma päästma.
Kes lükkab minu kõrvale ega võta vastu mu kõnet, sellel on juba kohtumõistja. Sõna, mis ma olen rääkinud, see mõistab tema üle kohut viimsel päeval,
sest mina ei ole rääkinud iseenesest, vaid Isa, kes on minu saatnud, on andnud mulle käsu, mida ma pean ütlema ja mida ma pean rääkima.
Ja ma tean, et tema käsk on igavene elu. Mida mina räägin, seda ma räägin nõnda, nagu Isa mulle on öelnud.”