Eestikeelne Piibel 1997
Psalm 102 Sest sinu sulastele meeldivad tema kivid ja nad haletsevad tema põrmu.Siis paganad hakkavad kartma Issanda nime ja kõik ilmamaa kuningad sinu au.
Sest kui Issand on üles ehitanud Siioni, siis ilmub ta oma auhiilguses.
Ta on kaldunud nende palve poole, kes on tehtud puupaljaks, ega ole põlanud nende palvet.
Pandagu see kirja tulevase põlve rahva jaoks; siis rahvas, kes luuakse, kiidab Issandat,
et ta on vaadanud oma pühast kõrgusest, Issand on taevast vaadanud ilmamaad,
et kuulda vangide ägamist ja vabastada surmalapsed,
et Siionis kuulutataks Issanda nime ja Jeruusalemmas tema kiitust,
kui kõik rahvad ja riigid kogutakse kokku teenima Issandat.
Tema on teel nõrgestanud mu rammu, lühendanud mu päevi.
Ma ütlen: „Mu Jumal, ära võta mind ära keset mu eluiga; sinu aastad kestavad põlvest põlve!
Muiste sa panid maale aluse ja taevas on su kätetöö.
Need hävivad, aga sina püsid; nad kõik kuluvad nagu kuub; sa vahetad neid nagu riideid ja nad muutuvad.
Aga sina oled seesama ja sinu aastad ei lõpe.
Su sulaste lapsed leiavad eluaseme ja nende sugu on kinnitatud sinu ees.”
Psalm 117 Kiitke Issandat, kõik paganad, ülistage teda, kõik rahvahõimud!
Sest võimsaks on saanud tema heldus meie üle ja Issanda ustavus kestab igavesti. Halleluuja!
Jesaja 45 Nõnda ütleb Issand oma võitule Kooresele, kelle paremast käest ma olen kinni haaranud, et alistada tema ees rahvaid ja päästa lahti kuningate vöösid, et avada tema ees uksi, et väravad ei jääks suletuks:
Mina käin su ees ja teen kingud tasaseks; ma purustan vaskuksed ja raiun katki raudriivid.
Ma annan sulle pimeduse varjust varandusi ja peidupaikadest aardeid, selleks et sa teaksid, et see olen mina, Issand, Iisraeli Jumal, kes sind on kutsunud nimepidi.
Oma sulase Jaakobi ja oma valitu Iisraeli pärast ma kutsusin sind nimepidi ja andsin sulle aunime, ehkki sa mind ei tundnud.
Mina olen Issand ja kedagi teist ei ole, ei ole ühtegi jumalat peale minu; mina vöötasin sind, ehkki sa mind ei tundnud,
et teataks päikesetõusu ja -loojaku pool, et ei ole ühtegi peale minu; mina olen Issand ja kedagi teist ei ole.
Mina valmistan valguse ja loon pimeduse, mina annan õnne ja toon õnnetuse, mina, Issand, teen seda kõike.
Kastke, taevad, ülalt ja pilved, pange voolama õiglus! Avanegu maa, et idaneks õnnistus ja ühtlasi võrsuks õiglus! Mina, Issand, olen selle loonud.
Häda sellele, kes riidleb oma valmistajaga - kild teiste savikildude seas. Kas ütleb savi oma vormijale: „Mis sa teed?” ja su töö: „Tal ei ole käsi!”?
Häda sellele, kes ütleb isale: „Miks sa sigitad?” või naisele: „Miks oled sünnitusvaludes?”!
Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Püha ja tema Looja: Kas te küsitlete mind mu laste kohta ja annate mulle käsu mu kätetöö jaoks?
Mina tegin maa ja lõin inimesed selle peale; minu käed võlvisid taeva ja ma käsutasin kõiki tema vägesid.
Ma äratasin tema õiguse läbi ja ma teen kõik ta teed tasaseks; tema ehitab mu linna ja vabastab mu vangid hinnata ja meeleheata, ütleb vägede Issand.
Nõnda ütleb Issand: Egiptuse töövaev ja Etioopia kaubitsemine ja seebalased, pikakasvulised mehed, tulevad su juurde ja saavad su omaks; nad käivad su järel; tulevad ahelais ja kummardavad sind, palvetavad su poole: „Ainult sinu juures on Jumal ja teist ei ole, ei ole ühtegi muud Jumalat!”
Tõesti, sina oled ennast varjav Jumal, Iisraeli Jumal, Päästja!
Rooma 9 Mis me siis ütleme? Kas Jumala juures on ebaõiglust? Mitte sugugi!
Ta ju ütleb Moosesele: „Ma halastan, kellele ma halastan, ja heidan armu, kellele ma heidan armu.”
Nõnda siis ei sõltu see inimese tahtest ega pingutusest, vaid Jumalast, kes halastab.
Ütleb ju Pühakiri vaarao kohta: „Just selleks olen ma sind üles äratanud, et sinu juures näidata oma väge, ja et minu nime kuulutataks kogu maal.”
Niisiis, ta halastab, kellele tahab, ning kalgistab, keda tahab.
Nüüd sa ütled mulle: „Mis ta siis enam ette heidab! Kes saab vastu panna tema tahtmisele?”
Oh inimene, kes sina õigupoolest oled, et sa tahad Jumalaga vaielda? Ega siis savinõu ütle oma voolijale: „Miks sa mu nõnda oled teinud?”
Või kas pole potissepal meelevalda savi üle - valmistada samast segust üks nõu auliseks, teine aga autuks tarbeks?
Eks Jumal, tahtes näidata oma viha ja teha tuntavaks oma väge, ole suure pikameelsusega talunud vihanõusid, mis olid valmistatud hukatuseks,
ja teinud seda selleks, et ilmutada oma kirkuse rikkust armunõude vastu, mis ta oli juba enne valmistanud kirkuseks?
Nende hulka on ta kutsunud meidki, mitte üksnes juutide, vaid ka paganate seast.
Nõnda nagu ta ütleb ka Hoosea raamatus: „Ma hüüan oma rahvaks teda, kes ei olnud minu rahvas, ja armsaks teda, kes ei olnud mulle armas.
Ja siis sünnib selles paigas, kus neile öeldi: Teie pole minu rahvas!, et seal hüütakse neid elava Jumala poegadeks.”