Eestikeelne Piibel 1997
Psalm 13 Kui kaua sa, Issand, unustad mind hoopis, kui kaua sa peidad oma palet mu eest?Kui kaua ma pean muret tundma oma hinges ja kandma kurbust päevast päeva oma südames? Kui kaua saab mu vaenlane suurustada mu vastu?
Vaata ometi! Vasta mulle, Issand, mu Jumal! Tee selgeks mu silmad, et ma ei uinuks surmale,
et mu vaenlane ei ütleks: „Ma sain võimust ta üle!” ja mu vastased ei ilutseks, sellepärast et ma kõigun.
Kuid mina loodan sinu helduse peale, mu süda ilutseb sinu päästest. Ma tahan laulda Issandale, et ta mulle on head teinud.
Joona 3 Ja Joonale tuli teist korda Issanda sõna; ta ütles:
„Võta kätte, mine Niinevesse, sinna suurde linna, ja pea sellele jutlus, nagu ma sind käsin!”
Siis Joona võttis kätte ja läks Issanda sõna peale Niinevesse; Niineve oli suur linn Jumala ees: kolm päevateekonda.
Ja Joona hakkas linna läbi käima; käies esimese päeva teed, ta hüüdis ja ütles: „Veel nelikümmend päeva ja Niineve hävitatakse!”
Ja Niineve mehed uskusid Jumalasse, kuulutasid paastu ja riietusid kotiriidesse, nii suured kui väikesed.
Ja kui sõna sellest jõudis Niineve kuningani, tõusis too oma aujärjelt ja võttis mantli seljast, kattis ennast kotiriidega ja istus tuha peale.
Siis ta laskis Niineves kuulutada ja öelda: „Kuninga ja tema ülikute käsul öeldakse: Inimesed ja loomad, veised, lambad ja kitsed ärgu söögu midagi, ärgu käigu karjas ja ärgu joogu vett,
vaid nad katku endid kotiriidega, inimesed ja loomad, ja hüüdku võimsasti Jumala poole ja igaüks pöördugu oma kurjalt teelt ja vägivallast, mis nende käte küljes on!
Kes teab, vahest Jumal pöördub ja kahetseb, pöördub oma tulisest vihast, nii et me ei hukku.”
Kui Jumal nägi nende tegusid, et nad pöördusid oma kurjalt teelt, siis Jumal kahetses kurja, mis ta oli lubanud neile teha, ega teinud seda.
Joona 4 Aga see oli Joonale väga vastumeelt ja ta viha süttis põlema.
Ja ta palus Issandat ning ütles: „Oh Issand! Eks olnud see minugi sõna, kui ma olin alles kodumaal? Sellepärast ma tahtsingi eelmisel korral põgeneda Tarsisesse, sest ma teadsin, et sina oled armuline ja halastaja Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ja et sa kahetsed kurja.
Seepärast, Issand, võta nüüd ometi minust mu hing, sest mul on parem surra kui elada!”
Aga Issand küsis: „Kas sul on õigus vihastada?”
Siis Joona läks linnast välja ja asus ida poole linna; ta tegi enesele sinna lehtmajakese ja istus selle varjus, et näha, mis linnaga juhtub.
Ja Issand Jumal käskis kiikajonipuul kasvada Joona kohale ja olla ta peale varjuks ning päästa ta tema vaevast. Ja Joona rõõmustas väga kiikajonipuu pärast.
Aga järgmise päeva koites saatis Jumal ussi, kes näris kiikajonipuud, nõnda et see kuivas.
Ja kui päike tõusis, saatis Jumal kõrvetava idatuule ja päike pistis Joonat pähe, nõnda et ta oli minestamas; siis ta palus enesele surma ja ütles: „Mul on parem surra kui elada!”
Aga Jumal küsis Joonalt: „Kas sul on õigus vihastada kiikajonipuu pärast?” Tema vastas: „Küllap mul on õigus vihastada surmani.”
Siis ütles Issand: „Sina tahaksid armu anda kiikajonipuule, mille kallal sa ei ole näinud vaeva ja mida sa ei ole kasvatanud, mis ühe ööga sündis ja ühe ööga hukkus,