Eestikeelne Piibel 1997
Psalm 116 Ma armastan Issandat, sest ta kuuleb mu häält ja mu anumist,sest ta on pööranud oma kõrva minu poole ja ma hüüan teda appi oma eluaja.
Surma võrgud ümbritsesid mind, surmavalla ängistused tabasid mind, ma sattusin ahastusse ja muresse.
Aga ma hüüdsin appi Issanda nime: „Oh Issand, päästa mu hing!”
Pöördu, mu hing, tagasi oma hingamisele, sest Issand on sulle head teinud!
Sest sina kiskusid mu hinge surmast välja, mu silmad silmaveest, mu jala komistusest.
Ma loodan ikka käia Issanda ees elavate maal.
Kallis on Issanda meelest tema vagade surm.
Oh Issand, ma olen ju su sulane, ma olen su sulane, su teenija poeg; sa oled mu köidikud lahti päästnud!
Sinule ma ohverdan tänuohvreid ja hüüan appi Issanda nime.
Jeremija 20 Sa valmistasid mulle pettumuse, Issand, ja ma olen pettunud; sa oled minust tugevam ja võitsid. Ma olen iga päev olnud naeruks, kõik pilkavad mind.
Sest iga kord, kui ma räägin, pean ma kisendama. Ma hüüan: „Vägivald ja rüüstamine!” Sest Issanda sõna on saanud mulle igapäevaseks teotuseks ja pilkeks.
Aga kui ma mõtlesin: Ma ei taha enam mõelda tema peale ega rääkida tema nimel, siis oli mu südames nagu põletav tuli, suletud mu luudesse-liikmetesse. Ma nägin vaeva, et seda taluda, aga ma ei suutnud.
Sest ma olen kuulnud paljude laimu, ähvardust kõikjal: „Andke üles! Anname ta üles!” Kõik mu sõbrad luuravad mu vääratust: Vahest ta laseb ennast tüssata, et saaksime teda võita ja temale kätte tasuda.
Aga Issand on minuga otsekui võimas kangelane; seepärast komistavad mu jälitajad ega suuda midagi. Nad jäävad suurde häbisse, sest neil ei ole tulemust. See on igavene häbi, mida ei unustata.
Johannese 12 Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja.
Kes oma elu armastab, see kaotab selle, ja kes oma elu vihkab selles maailmas, see hoiab selle igaveseks eluks.
Kes tahab mind teenida, peab järgnema mulle, ja kus olen mina, sinna saab ka mu teenija. Kes iganes mind teenib, seda austab mu Isa.
1. Peetruse 4 Armsad, ärge võõrastage enestes tulekuumust, millega teid pannakse proovile, nii nagu sünniks teile midagi võõrast,
vaid rõõmustage, et nii nagu te olete Kristuse kannatuste osalised, võite rõõmuga hõisata ka tema kirkuse ilmumisel.
Õndsad olete teie, kui teid teotatakse Kristuse nime pärast, sest siis hingab teie peal kirkuse Vaim, Jumala Vaim.
Ärgu aga keegi teie seast kannatagu mõrtsukana või vargana või kurjategijana või teiste ellu sekkujana!
Aga kes kannatab kristlasena, ärgu häbenegu, vaid andku Jumalale au selle nimega!
Sest käes on aeg kohtumõistmisel alata Jumala kojast; aga kui esmalt meist, missugune lõpp ootab siis neid, kes ei võta kuulda Jumala evangeeliumi?
Ja kui juba õige pääseb vaevu, kuhu siis satub jumalakartmatu ja patune?