42Igatsus Jumala järeleLaulujuhatajale: Korahi laste õpetuslaul.
Otsekui hirv igatseb veeojade järele,
nõnda igatseb mu hing sinu juurde, Jumal!
Mu hing januneb Jumala järele,
elava Jumala järele;
millal ma tulen ja näen Jumala palet?
Mu silmavesi on mulle leivaks
ööd ja päevad,
sest mu vastu öeldakse
kogu päev:
„Kus on su Jumal?”
Ma valan välja oma hinge,
meenutades seda,
kuidas ma läksin läbi rahvamurru,
keda ma juhtisin Jumala kotta
pühapidajate hõiske- ja tänuhääle saatel.
Miks sa oled nii rõhutud, mu hing,
ja nii rahutu mu sees?
Oota Jumalat,
sest ma tahan teda veel tänada
ta palge abi eest!
Mu Jumal, mu hing on rõhutud mu sees!
Seepärast ma tuletan sind meelde
Jordanimaal ja Hermoni tippudel
ja Mitsari mäel.
Sügavus hüüab sügavusele
sinu koskede kohisemises;
kõik su veevood ja su lained
käivad minust üle.
Päeval annab Issand käsu oma heldusele
ja öösel kostab minu laul temale,
palve mu elu Jumala poole.
Ma ütlen Jumalale, oma kaljule:
„Mispärast sa oled mu unustanud?
Mispärast ma pean käima kurvalt
oma vaenlase surve all?”
Otsekui luid murdes
teotavad mind mu rõhujad,
kui nad iga päev mu vastu ütlevad:
„Kus on su Jumal?”
Miks sa oled nii rõhutud, mu hing,
ja nii rahutu mu sees?
Oota Jumalat,
sest ma tahan teda veel tänada,
oma abi ja oma Jumalat!
Otsekui hirv igatseb veeojade järele,
nõnda igatseb mu hing sinu juurde, Jumal!
Mu hing januneb Jumala järele,
elava Jumala järele;
millal ma tulen ja näen Jumala palet?
Mu silmavesi on mulle leivaks
ööd ja päevad,
sest mu vastu öeldakse
kogu päev:
„Kus on su Jumal?”
Ma valan välja oma hinge,
meenutades seda,
kuidas ma läksin läbi rahvamurru,
keda ma juhtisin Jumala kotta
pühapidajate hõiske- ja tänuhääle saatel.
Miks sa oled nii rõhutud, mu hing,
ja nii rahutu mu sees?
Oota Jumalat,
sest ma tahan teda veel tänada
ta palge abi eest!
Mu Jumal, mu hing on rõhutud mu sees!
Seepärast ma tuletan sind meelde
Jordanimaal ja Hermoni tippudel
ja Mitsari mäel.
Sügavus hüüab sügavusele
sinu koskede kohisemises;
kõik su veevood ja su lained
käivad minust üle.
Päeval annab Issand käsu oma heldusele
ja öösel kostab minu laul temale,
palve mu elu Jumala poole.
Ma ütlen Jumalale, oma kaljule:
„Mispärast sa oled mu unustanud?
Mispärast ma pean käima kurvalt
oma vaenlase surve all?”
Otsekui luid murdes
teotavad mind mu rõhujad,
kui nad iga päev mu vastu ütlevad:
„Kus on su Jumal?”
Miks sa oled nii rõhutud, mu hing,
ja nii rahutu mu sees?
Oota Jumalat,
sest ma tahan teda veel tänada,
oma abi ja oma Jumalat!