Eestikeelne Piibel 1997
Estri lisad 1 Suure kuninga Ahasverose teisel valitsemisaastal, niisanikuu esimesel päeval nägi Mordokai und. Ta oli Jairi poeg, kes oli Simei poeg, kes oli Kiisi poeg, Benjamini suguharust.Ta oli Juuda mees ja elas Suusani linnas, oli tähtis mees ja teenis kuninglikus palees.
Ta oli nende vangide hulgast, kes Paabeli kuninga Nebukadnetsari poolt olid Jeruusalemmast vangi viidud koos Juuda kuninga Jekonjaga.
Tema unenägu oli niisugune: „Vaata, kisa ja kära, äike ja maavärin - segadus oli maa peal.
Ja ennäe, esile tuli kaks suurt lohemadu, mõlemad valmis võitlema. Neil oli vali hääl.
Ja nende hääle mõjul valmistusid kõik paganad sõjaks, et võidelda õigete rahva vastu.
Ja vaata, see oli pime ja sünge päev. Oli häda ja viletsus, õnnetused ja suur segadus olid maa peal.
Kogu õigete rahvas kohkus, kartes kurja, mis neid ähvardas, ja nad valmistusid surema ning hüüdsid Jumalat appi.
Nende kisendamise peale tuli otsekui väikesest allikast suur, veerohke jõgi.
Tuli valgus ja päike tõusis. Ja alandatud ülendati ning nad neelasid ära auväärsed.”
Kui Mordokai ärkas, olles näinud und ja seda, mida Jumal kavatses teha, hoidis ta selle alal oma südames ja püüdis seda igapidi mõista kuni järgmise ööni.
Estri lisad 6 Mordokai ütles: „Jumalalt on see tulnud!
Sest ma mäletan seda unenägu, mida ma neist sündmustest nägin, ja sellest ei ole midagi jäänud täide minemata.
Oli väike allikas, millest sai jõgi, oli valgus ja päike ja palju vett. See jõgi on Ester, kelle kuningas naiseks võttis ja kuningannaks tegi.
Need kaks lohemadu aga oleme mina ja Haaman.
Paganad on need, kes kogunesid kaotama juutide nime.
Aga minu rahvas on Iisrael, see, kes Jumalat appi hüüdis ja päästeti. Jah, Issand on oma rahvast hoidnud ja Issand on meid vabastanud kõigist neist õnnetustest. Ja Jumal on teinud neid suuri tunnustähti ja imetegusid, mida ei ole sündinud paganate seas.
Sellepärast tegi ta kaks liisku, ühe Jumala rahvale ja teise kõigile paganaile.
Ja need kaks liisku langesid määratud ajal ja tunnil: kohtupäeval kõigile rahvastele Jumala ees.
Aga Jumal mõtles oma rahva peale ning mõistis õigeks oma pärisosa.
Ja neid päevi tuleb pühitseda adarikuus, selle kuu neljateistkümnendal ja viieteistkümnendal päeval, igavesti põlvest põlve rõõmu ja hõiskamisega Jumala ees, tulles kokku tema rahva, Iisraeli keskel.”