Eestikeelne Piibel 1997
10Kristuse ohvri lõplikkusest Et Moosese Seadus on vaid tulevaste hüvede vari, mittenende hüvede täiskuju, siis see ei või mitte kunagi teha täiuslikuks
neid, kes tulevad Jumala ette igal aastal nendesamade ohvritega, mida
nad alatasa ohverdavad.
Eks muidu oleks ju lakanud nende ohverdamine, sest
jumalateenijail ei oleks kord juba puhastatult enam mingit patust
südametunnistust?
Kuid nende ohvritega tuletatakse igal aastal meelde patte;
sest on võimatu, et härgade ja sikkude veri võtaks patud ära.
Seepärast Kristus ütleb maailma tulles:
„Tapaohvrit ja roaohvrit sa ei tahtnud, aga ihu sa oled mulle valmistanud.
Põletusohvrid ja patuohvrid ei olnud sulle meelepärased.
Siis ma ütlesin: Vaata, ma tulen - rullraamatusse on minust kirjutatud - tegema sinu tahtmist, oh Jumal!”
Esmalt ta ütleb: „Tapaohvrit ja roaohvrit ja põletusohvreid ja
patuohvreid ei ole sa tahtnud ega ole need olnud sulle meelepärased,
kuigi neid ohverdatakse Seaduse järgi!”
Ja siis ta ütleb: „Vaata, ma tulen tegema sinu tahtmist!” Ta
kõrvaldab esimese selleks, et kehtestada teine.
Sellessamas tahtmises oleme meiegi pühitsetud Jeesuse Kristuse
ihu ühekordse ja alatiseks ohverdamise läbi.
Iga preester seisab päevast päeva oma teenistuses ja ohverdab
aina neidsamu ohvreid, mis aga kunagi ei või ära võtta patte.
Aga see siin, ohverdanud üheainsa ohvri pattude
eest, on jäädavalt istunud Jumala paremale käele,
nüüd ainult oodates, kuni ta vaenlased pannakse ta
jalajäriks.
Sest üheainsa ohvriga on ta teinud pühitsetavad jäädavalt täiuslikuks.
Seda tunnistab meile ka Püha Vaim pärast seda, kui ta oli
öelnud:
„See on leping, mille ma teen nendega pärast neid päevi, ütleb Issand: ma annan oma seadused nende südamesse ja kirjutan need nende mõistusesse.
Ja ma ei mäleta enam nende patte ega ülekohtutegusid.”
Aga kus need on andeks antud, seal ei ole vaja enam mingit
ohvrit pattude eest.
Hoiatus ärataganemise eest Vennad, et meil on siis Jeesuse vere varal julgus sisse minna
kõige pühamasse paika -
selle tee on ta avanud meile uuena ja elavana
vahevaiba, see on oma ihu kaudu -
ja et meil on suur preester Jumala koja üle,
siis mingem Jumala ette siira südamega usukülluses, olles südame
poolest piserdamisega puhastatud kurjast südametunnistusest ja ihu
poolest pestud puhta veega!
Pidagem vankumatult kinni lootuse tunnistusest, sest ustav on,
kes seda on tõotanud.
Ja mõtelgem üksteisele, kuidas üksteist virgutada armastusele ja
headele tegudele.
Ärgem jätkem unarusse oma koguduse kooskäimist, nõnda nagu mõnel
on kombeks, vaid julgustagem selleks üksteist - ja seda enam,
mida rohkem te näete seda päeva lähenevat.
Sest kui me tahtlikult teeme pattu pärast seda, kui oleme
õppinud tundma tõde, siis ei ole enam ohvrit pattude eest,
vaid ainult mingi hirmus kohtu ootamine ja äge tuli,
mis neelab vastased.
Kui keegi hülgab Moosese Seaduse, siis peab ta ilma
armuheitmiseta surema kahe või kolme tunnistaja sõna peale.
Kui palju rängema nuhtluse väärib siis teie arvates see,
kes Jumala Poega on jalgadega tallanud ega ole pühaks pidanud lepingu
verd, millega ta on pühitsetud, ja kes on teotanud armu Vaimu?
Me ju tunneme teda, kes ütleb:
„Minu päralt on kättemaks, mina tasun kätte.”
Ja taas:
„Küll Issand mõistab kohut oma rahva üle.”
Hirmus on langeda elava Jumala kätte!
Tuletage meelde endisi päevi, mil teie, olles valgustatud,
pidite taluma rohket võitlust kannatustes!
Mõned teist tehti rahva avaliku teotamise ja tagakiusamise aluseks,
teised said osa nende kannatustest, kelle käsi nõnda käis.
Te olete ju koos vangidega kannatanud ja rõõmuga talunud oma
vara riisumist, teades, et teil endal on parem ja jäädav varandus.
Ärge siis heitke ära oma julgust, mis saab suure palga!
Teile läheb vaja kannatlikkust, et te Jumala tahtmist täites
saaksite kätte tõotuse.
„Sest veel ainult pisut, pisut, siis tuleb see, kes peab tulema, ega viivita.
Aga minu õige jääb usust elama, kui ta taganeb, siis ei ole minu hingel temast head meelt.”
Aga meie ei ole need, kes taganevad hukatuseks, vaid need,
kes usuvad ja päästavad hinge.