Eestikeelne Piibel 1997
13Pauluse esimese misjonireisi algus Aga Antiookias olevas koguduses oli prohveteid ja õpetajaid: Barnabas, Siimeon, keda hüüti Nigeriks, Luukius Küreenest, Manaeen, kes oli kasvanud üles koos nelivürst Heroodesega, ja Saulus.Kui need siis Issandat teenisid ja paastusid, ütles Püha Vaim: „Eraldage mulle Barnabas ja Saulus tööle, milleks ma olen nad kutsunud!”
Siis nad paastusid ja palvetasid, panid oma käed nende peale ning saatsid nad teele.
Kui nad olid Püha Vaimu poolt teele saadetud, tulid nad alla Seleukeiasse ja purjetasid Küprosele.
Ja kui nad jõudsid Salamisesse, kuulutasid nad Jumala sõna juudi sünagoogides. Neil oli ka Johannes abiliseks.
Nad käisid läbi terve saare Pafosest saadik. Seal leidsid nad ühe juudi nõia ning valeprohveti nimega Barjeesus.
See oli maavalitseja Sergius Pauluse juures, kes oli mõistlik mees. Too kutsus Barnabase ja Sauluse enese juurde ning soovis kuulata Jumala sõna.
Aga neile pani vastu Elümas, „nõid” - sest nõnda tuleb tõlkida ta nime -, püüdes maavalitsejat usust eemale pöörata.
Aga Saulus, keda hüütakse Pauluseks, täis Püha Vaimu, vaatas teda teravalt
ja ütles: „Oh sa kuradi poeg, täis kõiksugu kavalust ja kõiksugu kelmust, kõige õiguse vaenlane, kas sa ei lakka Issanda sirgeid teid väänamast?
Ja nüüd, vaata, Issanda käsi tuleb su peale ja sa jääd pimedaks ega näe päikest tükil ajal!” Ja otsekohe langes Elümase üle pimedus ning ringi tammudes otsis ta talutajaid.
Kui maavalitseja nägi, mis juhtus, hakkas ta uskuma, olles hämmastunud Issanda õpetusest.
Paulus ja Barnabas Pisiidia Antiookias Aga Paulus ja tema kaaslased purjetasid edasi Pafosest ja tulid Pergesse, Pamfüüliamaale. Seal Johannes lahkus neist ja pöördus tagasi Jeruusalemma.
Aga nemad läksid Pergest edasi ja jõudsid Pisiidia-poolsesse Antiookiasse. Hingamispäeval läksid nad sünagoogi ja istusid maha.
Pärast Seaduse ja Prohvetite ettelugemist läkitasid sünagoogi vanemad neile sõna: „Mehed-vennad, kui teil on mõni julgustussõna rahva jaoks, siis öelge!”
Siis tõusis Paulus üles, viipas käega ja ütles:„Iisraeli mehed ja teie, kes kardate Jumalat, kuulge!
Iisraeli rahva Jumal valis ära meie isad ja tegi nendest suure rahva, kui nad olid pagulastena Egiptuses, ja ta tõi nad sealt välja kõrgele tõstetud vägeva käega.
Ja ligi nelikümmend aastat talus ta nende kombeid kõrbes;
ja ta hävitas seitse rahvast Kaananimaal ja andis nende maa neile pärandiks
ligi neljasaja viiekümneks aastaks. Ja pärast seda andis ta neile kohtumõistjaid prohvet Saamueli ajani.
Ja seejärel nad palusid endale kuningat, ja Jumal andis neile neljakümneks aastaks Sauli, Kiisi poja, mehe Benjamini suguharust.
Ja kui ta selle oli tagandanud, äratas ta neile kuningaks Taaveti, kellest ta ka tunnistas: „Ma olen leidnud Taaveti, Iisai poja, endale meelepärase mehe, kes teeb kõik mu tahtmist mööda.”
Sellesama mehe soost on Jumal oma tõotust mööda toonud Jeesuse Iisraelile Päästjaks.
Enne tema tulekut kuulutas Johannes meeleparandusristimist kogu Iisraeli rahvale.
Kui Johannes oli oma elukäiku lõpetamas, ütles ta: „Mina ei ole see, kelle te arvate minu olevat, kuid vaata, pärast mind tuleb see, kelle jalatsit jalast päästma mina ei ole väärt.”
Mehed-vennad, Aabrahami soo lapsed, ja need teie seas, kes Jumalat kardavad: meile on läkitatud see päästesõna.
Sest Jeruusalemma elanikud ja nende ülemad ei tundnud teda ära, ja saatsid nõnda oma kohtuotsusega täide prohvetite ütlused, mida igal hingamispäeval loetakse,
ja ühtegi surmasüüd leidmata palusid nad Pilaatust, et ta hukataks.
Ja kui nad olid täitnud kõik, mis temast oli kirjutatud, võeti ta ristipuult maha ja pandi hauda.
Jumal aga äratas ta surnuist üles.
Ta oli palju päevi nähtav neile, kes koos temaga olid tulnud Galileast üles Jeruusalemma. Needsamad on nüüd tema tunnistajad rahva ees.
Ja meie kuulutame teile rõõmusõnumit isadele antud tõotusest,
et Jumal Jeesust üles äratades on täielikult täitnud tõotuse nende lastele, meile - nagu ka teises laulus on kirjutatud:
„Sina oled mu Poeg, täna ma olen su sünnitanud.”
Et ta on tema surnuist üles tõusta lasknud, nõnda et ta eales ei pöördu tagasi kõdunemisse, seda on ta öelnud nii:
„Ma täidan teile need Taavetile antud pühad ja kindlad tõotused.”
Seepärast ütleb ta ka teisal:
„Sina ei lase oma Pühal näha kõdunemist.”
Sest Taavet, kui ta oma sugupõlve ajal Jumala tahtmist oli teeninud, uinus magama ja maeti oma esivanemate juurde ning nägi kõdunemist,
see aga, kelle Jumal on üles äratanud, ei näinud kõdunemist.
Olgu siis teile teada, mehed-vennad, et tema kaudu kuulutatakse teile pattude andeksandmist, ja see õigeksmõist, mida te ei suutnud leida Moosese Seaduses,
on temas, kelles see on täielikult võimalik igale inimesele, kes usub.
Vaadake siis, et teile ei juhtuks, mis on öeldud prohvetite kirjades:
„Vaadake, te põlastajad, ja imestage ja hävige. Sest ma teen ühe teo teie päevil, teo, mida te ei usuks, kui keegi seda teile jutustaks.””
Kui nad siis välja läksid, paluti apostleid ka järgmisel hingamispäeval neid asju rääkima.
Pärast sünagoogist äraminekut järgnesid paljud juudid ja jumalakartlikud proselüüdid + Proselüüt oli inimene, kes polnud sünnilt juut, kuid oli täielikult omaks võtnud juudiusu. Vt Mt 23:15; Ap 2:11. Paulusele ja Barnabasele, kes vestlesid nendega ja veensid neid jääma Jumala armusse.
Aga järgmisel hingamispäeval kogunes peaaegu kogu linn Issanda sõna kuulama.
Rahvahulki nähes muutusid juudid väga kadedaks ja vaidlesid pilgates vastu Pauluse sõnadele.
Paulus ja Barnabas aga ütlesid avalikult: „Meie kohus oli rääkida Jumala sõna esiteks teile, aga et teie selle enesest ära tõukasite ega arva end igavest elu väärivat, siis vaata, me pöördume paganate poole.
Sest nõnda on meid Issand käskinud:
„Ma olen su pannud paganate valguseks, et sa oleksid päästeks ilmamaa otsani.””
Seda kuuldes rõõmustasid paganad ja ülistasid Issanda sõna ning said usklikuks, nii palju kui neid oli määratud igaveseks eluks.
Ja Issanda sõna levis üle kogu maakonna.
Aga juudid ässitasid kõrgemast seisusest jumalakartlikke naisi ja linna ülikuid, õhutades neid taga kiusama Paulust ja Barnabast, ning kihutasid nad välja oma piirkonnast.
Nemad aga raputasid tolmu oma jalgadelt nende peale ja tulid Ikoonioni.
Ja jüngrid said täis rõõmu ja Püha Vaimu.
14Apostlid kuulutavad Ikoonionis ja Lüstras Aga Ikoonionis sündis, et nad tulid juudi sünagoogi ja kõnelesid seal nõnda, et suur hulk juute ja kreeklasi sai usklikuks.
Aga sõnakuulmatud juudid õhutasid ja ärritasid paganate hinged vendade vastu vihale.
Apostlid viibisid seal kauemat aega, kuulutades avalikult Issandat, kes andis tunnistust oma armusõnale ja laskis sündida nende käte läbi tunnustähti ja imetegusid.
Aga linna elanikud jagunesid kaheks: ühed olid juutide, teised apostlite poolt.
Kui siis paganad ja juudid koos oma ülematega tahtsid apostleid teotada ja kividega surnuks visata,
põgenesid nood sellest teada saades Lükaoonia linnadesse Lüstrasse ja Derbesse ja nende ümbruskonda
ning kuulutasid seal evangeeliumi.
Ja Lüstras istus maas üks vigaste jalgadega mees, emaihust saadik halvatud, kes polnud veel kunagi kõndinud.
Too kuulis Paulust rääkimas. Kui Paulus talle otsa vaadates märkas, et mehel on usku saada päästetud,
hüüdis ta valju häälega: „Tõuse püsti! Seisa oma jalgadel!” Ja too hüppas püsti ja kõndis.
Rahvahulgad aga, nähes, mis Paulus oli teinud, tõstsid häält ja ütlesid lükaoonia keeles: „Jumalad on inimeste sarnastena tulnud alla meie juurde.”
Nad hüüdsid Barnabast Zeusiks ja Paulust Hermeseks, sest tema pidas kõnet.
Ja linna ääres asuva Zeusi templi preester tõi härgi ja lillevanikuid värava ette ja tahtis koos rahvaga neile ohverdada.
Aga kui apostlid Barnabas ja Paulus seda kuulsid, käristasid nad oma rõivad katki ja tormasid rahvahulga sekka, hüüdes:
„Mehed, miks te seda teete! Meiegi oleme teiesugused nõdrad inimesed, ja me kuulutame teile evangeeliumi, et te pöörduksite tühjadest asjadest elava Jumala poole, kes on teinud taeva ja maa ja mere ning kõik, mis nende sees on,
kes läinud sugupõlvede ajal on lubanud kõigil paganail käia nende oma teedel,
ja ometi ei ole jätnud andmata endast tunnistust, tehes head: andnud taevast teile vihma ja viljakaid aegu, kosutanud teid toiduga ja teie südant rõõmuga.”
Ja nii kõneldes suutsid nad vaevu vaigistada rahvahulka, et see neile ei ohverdaks.
Aga Antiookiast ja Ikoonionist tuli sinna juute ja need said rahvahulga oma nõusse. Ja nad viskasid Paulust kividega ning lohistasid ta linnast välja, pidades teda surnuks.
Aga kui jüngrid olid kogunenud tema ümber, tõusis Paulus püsti ja läks linna. Järgmisel päeval lahkus ta koos Barnabasega Derbesse.
Tagasipöördumine Antiookiasse Kui nad ka sellele linnale olid evangeeliumi kuulutanud ja paljud olid jüngriteks saanud, pöördusid nad tagasi Lüstrasse ja Ikoonioni ja Antiookiasse
ning kinnitasid jüngrite hingi, julgustades neid jääma ususse ja seletades, et meil tuleb paljude viletsuste kaudu sisse minna Jumala riiki.
Kui nad siis igale kogudusele siin ja seal olid käte pealepanemisega vanemad + Vanemate all mõeldakse koguduse juhte. seadnud, jätsid nad pärast palvetamist ja paastumisi nemad Issanda hooleks, kellesse need olid hakanud uskuma.
Ja läbinud Pisiidiamaa, saabusid nad Pamfüüliasse.
Ja kui nad Perges olid sõna kuulutanud, läksid nad edasi Ataaliasse.
Sealt nad purjetasid Antiookiasse, kus nad olid antud Jumala armu hooleks selle töö tarvis, mille nad nüüd olid lõpetanud.
Pärale jõudnud ja koguduse kokku kutsunud, kuulutasid nad, mida kõike Jumal oli teinud nende juures ja et ta oli paganatele avanud usu ukse.
Ja nad viibisid seal jüngrite keskel kauemat aega.
15 Siis tulid mõned Juudamaalt alla ja õpetasid vendi: „Kui te
ei lase endid Moosese kombe järgi ümber lõigata, siis te ei või
pääseda.”
Et sellest tuli tüli ning Paulusel ja Barnabasel oli nendega
palju vaidlemist, siis määrati nii, et Paulus, Barnabas ja
mõned muud nende seast lähevad selle tüliküsimuse pärast
Jeruusalemma apostlite ja vanemate juurde.
Siis kogudus saatis nad teele ja nad läksid läbi
Foiniikia ning Samaaria ja jutustasid paganate
pöördumisest, tehes selle sõnumiga suurt rõõmu kõigile
vendadele.
Kui nad Jeruusalemma saabusid, võtsid kogudus,
apostlid ja vanemad nad vastu. Ja nemad kuulutasid, mida kõike
Jumal oli teinud nende juures.
Aga mõned variseride hulgast, kes olid saanud usklikuks,
tõusid ja ütlesid: „Neid peab ümber lõikama ja käskima pidada
Moosese Seadust.”
Jeruusalemma nõupidamine Apostlid ja vanemad tulid nüüd kokku seda kõike arutama.
Kui siis sündis palju vaidlemist, tõusis Peetrus ja ütles
neile: „Mehed-vennad, te teate, et Jumal juba ammusest ajast on
valinud teie seast minu, et minu suu läbi paganad kuuleksid evangeeliumi
sõna ja saaksid usklikuks.
Ja südametundja Jumal on nende eest tunnistanud, andes
neile Püha Vaimu nagu meilegi,
ja ei ole teinud mingit vahet meie ja nende vahel, olles
usu läbi puhastanud nende südamed.
Miks te siis nüüd kiusate Jumalat, soovides panna jüngrite
kaela iket, mida ei ole jaksanud kanda ei meie isad ega
meie?
Ent meie usume end päästetud olevat Issanda Jeesuse armu
läbi samal kombel nagu nemadki.”
Siis jäi kogu hulk vait ja kuulas, kuidas Barnabas ja
Paulus jutustasid, kui palju tunnustähti ja imetegusid Jumal
oli teinud paganate seas nende kaudu.
Pärast, kui nad olid lõpetanud, hakkas Jaakobus kõnelema:
„Mehed-vennad, kuulge mind!
Siimeon on rääkinud, kuidas Jumal algusest
peale on pidanud hoolt, et koguda paganate seast endale rahvast.
Sellega sobivad kokku prohvetite sõnad, nagu on
kirjutatud:
„Pärast seda ma pöördun tagasi ja ehitan üles Taaveti mahalangenud telgi ja ehitan üles selle varemed ja püstitan selle uuesti,
et muudki inimesed otsiksid Issandat ja kõik rahvad, kelle üle on hüütud minu nime. Nii ütleb Issand, kes teeb seda,
mis on teada igavikust alates.”
Seepärast otsustan mina, et neile, kes paganate seast
pöörduvad Jumala poole, ei valmistataks raskusi,
vaid neile tuleb kirja teel teatada, et nad hoiduksid
ebajumalate rüvedusest ja pilastusest ning lämbunud
loomadest ja verest.
Sest Moosesel on ammusest ajast kõigis linnades küllalt
kuulutajaid ja teda loetakse sünagoogides igal
hingamispäeval.”
Nõupidamise otsus Siis apostlid ja vanemad koos terve kogudusega arvasid
heaks valida endi seast mehi ja saata need Antiookiasse koos
Pauluse ja Barnabasega, nimelt Juuda, hüüdnimega Barsabas, ja
Siilase, kes mõlemad olid juhid vendade hulgas.
Nendega nad saatsid järgmise kirja: „Apostlid ja vanemad,
teie vennad, tervitavad vendi paganate seast, kes elavad
Antiookias ja Süüria- ja Kiliikiamaal!
Et me oleme kuulnud, et mõned, kes meie seast on välja
läinud, kuigi meie neid ei ole volitanud, on oma kõnedega teid
rahutuks teinud ja teie hinged kitsikusse viinud,
siis oleme meie üksmeelselt arvanud heaks valida mehi ja
saata need teie juurde koos meie armsate Barnabase ja Paulusega,
meestega, kes on pannud oma elu kaalule meie Issanda
Jeesuse Kristuse nime pärast.
Nii me siis läkitasime Juuda ja Siilase, et need teile ka
suusõnal teataksid sedasama.
Sest Püha Vaim ja meie oleme arvanud heaks, et teie peale
ei tohi panna ühtegi muud koormat kui need hädavajalikud -
hoiduda ebajumalate ohvriliha ja vere ja lämbunu
söömisest ning pilastusest. Teete hästi, kui te neist hoidute!
Jääge terveks!”
Nii nad saadeti teele ja nad tulid Antiookiasse,
kutsusid kokku rahvahulga ja andsid kirja edasi.
Kui nood olid selle läbi lugenud, rõõmustasid nad saadud
julgustuse pärast.
Juudas ja Siilas, kes ka ise olid prohvetid,
julgustasid vendi mitmete sõnadega ja kinnitasid neid.
Aga kui nad seal mõnda aega olid viibinud, lasksid vennad
nad rahuga minema nende juurde, kes neid olid läkitanud.
[Siilas arvas aga heaks jääda nende juurde.]
Paulus ja Barnabas jäid Antiookiasse, õpetades ja
kuulutades koos paljude teistega Issanda evangeeliumi sõna.
Pauluse teise misjonireisi algus Mõne päeva pärast ütles Paulus Barnabasele: „Läki
jälle vaatama vendi kõikides linnades, kus me oleme kuulutanud
Issanda sõna, kuidas nende käsi käib.”
Barnabas andis nõu võtta kaasa ka Johannes, keda
kutsutakse Markuseks.
Aga Paulus pidas õigeks mitte võtta enesega kaasa
teda, kes neist Pamfüülias oli lahkunud ega olnud nendega
koos tööle läinud.
Sellest tekkis nii suur tüli, et nad teineteisest
lahkusid. Barnabas võttis enesega Markuse ja purjetas Küprosele.
Paulus valis aga Siilase ja läks teele, ning vennad andsid ta
Issanda armu hooleks.
Ja ta käis läbi Süüria- ja Kiliikiamaa, kinnitades
kogudusi.
16Pauluse kaaslaseks saab Timoteos Paulus saabus Derbesse ja Lüstrasse. Ja vaata, seal oli
jünger, uskliku juudi naise poeg, aga kreeka isast, Timoteos
nimi,
kelle kohta Lüstra ja Ikoonioni vennad andsid hea
tunnistuse.
Paulus tahtis teda enesega teele kaasa. Ja ta võttis ning
lõikas tema ümber kohalike juutide pärast, sest need kõik teadsid,
et Timoteose isa oli olnud kreeklane.
Kui nad siis linnu mööda käisid, andsid nad kogudustele
täitmiseks need korraldused, mis apostlid ja vanemad
Jeruusalemmas olid otsustanud.
Nõnda siis kinnitati kogudusi usus ja nende arv kasvas päevast
päeva.
Ja nemad läksid läbi Früügia- ja Galaatiamaa, sest Püha Vaim oli
keelanud neil sõna rääkimast Aasias.
Kui nad jõudsid Müüsiani, püüdsid nad matkata Bitüüniasse,
aga Jeesuse Vaim ei lubanud.
Nii tulid nad Müüsiast möödudes alla Troasesse.
Ja Paulus nägi öösel nägemuse: üks makedoonia mees seisis
ja palus teda: „Tule meie juurde Makedooniasse ja aita meid!”
Kui ta oli seda nägemust näinud, püüdsime kohe minna
Makedooniasse, olles veendunud, et Issand on meid kutsunud neile
evangeeliumi kuulutama.
Paulus Filippis Siis me purjetasime Troasest välja ja tulime otseteed
Samotraakesse, järgmisel päeval aga Neapolisse
ja sealt Filippisse, mis on tähtsaim linn tolles Makedoonia
osas, Rooma koloonia. Selles linnas me viibisime mõned päevad.
Ja hingamispäeval me läksime linnaväravast välja jõe
äärde, kus me arvasime olevat palvepaiga. Me istusime maha
ja rääkisime kokkutulnud naistega.
Ka üks jumalakartlik naine, Lüüdia nimi, purpurimüüja
Tüatiira linnast, kuulas, ning Issand avas tema südame, nii et ta pani
tähele, mida Paulus rääkis.
Aga kui Lüüdia ja ta pere olid ristitud, palus ta meid:
„Tulge minu kotta ja jääge sinna, kui te arvate, et ma olen
ustav Issandale!” Ja ta käis meile peale.
Vangistamine Filippis Aga sündis, et kui me läksime palvepaika, tuli meile
vastu orjatar, kellel oli lausuja vaim, see tõi oma
isandatele palju kasu ennustamisega.
Tema käis Pauluse ja meie kannul ning hüüdis: „Need
inimesed on kõigekõrgema Jumala sulased, kes kuulutavad teile
päästmise teed.”
Seda tegi ta mitu päeva. Aga Paulus ägestus,
pöördus ümber ja ütles vaimule: „Ma käsin sind Jeesuse
Kristuse nimel: mine temast välja!” Ja vaim läks välja
samal tunnil.
Kui nüüd orjatari isandad nägid, et nende kasulootus on
kustunud, haarasid nad Pauluse ja Siilase ning vedasid
nad turule ülemate juurde.
Nad viisid nad võimukandjate ette ja ütlesid: „Need inimesed
tekitavad meie linnas segadust. Nad on juudid
ja kuulutavad kombeid, mida meie kui roomlased ei tohi
omaks võtta ega järgida.”
Ja rahvahulk tõusis nende vastu. Võimukandjad
kiskusid rõivad nende seljast ja käskisid neid keppidega peksta.
Ja kui nad olid neile palju hoope andnud, heitsid nad
apostlid vangi ja käskisid vangivalvurit neid hoolsalt valvata.
Niisuguse range käsu saanud, heitis valvur nad sisemisse
vangikongi ja pani nende jalad pakku.
Kesköö paiku Paulus ja Siilas palvetasid ja laulsid
Jumalat kiites, ning vangid kuulasid neid.
Aga äkitselt sündis nii suur maavärisemine, et
vangihoone alused vappusid. Ja otsekohe avanesid kõik uksed ja
kõikide köidikud pääsesid valla.
Kui nüüd vangivalvur unest ärkas ja nägi vanglaukse
lahti olevat, tõmbas ta mõõga ja tahtis end tappa, arvates, et
vangid on põgenenud.
Paulus hüüdis aga valju häälega: „Ära tee enesele kurja,
sest me kõik oleme siin!”
Siis palus valvur tuld, tormas sisse ja heitis värisedes
Pauluse ja Siilase ette maha,
tõi nad välja ning ütles: „Isandad, mis ma pean tegema, et
pääseda?”
Aga nemad ütlesid: „Usu Issandasse Jeesusesse, siis pääsed sina
ja su pere!”
Ja nad rääkisid Issanda sõna temale ja kõigile, kes olid
tema kojas.
Ja vangivalvur võttis nad tollel öötunnil enda juurde ja
pesi nende haavad. Ning otsekohe ristiti tema ja kõik ta
omaksed.
Siis ta viis nad oma kotta, kattis neile laua ja oli ülirõõmus,
et ta kogu perega oli hakanud uskuma Jumalasse.
Kui valgeks läks, läkitasid võimukandjad kohtuteenrid
ütlema: „Lase need inimesed vabaks!”
Vangivalvur teatas need sõnad Paulusele: „Võimukandjad on
saatnud sõna, et teid vabaks lastaks. Tulge siis nüüd välja ja
minge rahuga!”
Paulus aga vastas neile: „Nad on meid avalikult peksnud
ilma kohut mõistmata, ent meie oleme Rooma kodanikud; nad on
meid vangi heitnud ja tahavad nüüd meid salaja välja ajada?! Nii
see ikka ei lähe! Tulgu nad ise ja viigu meid välja!”
Kohtuteenrid andsid need sõnad võimukandjaile edasi. Kui
nood kuulsid, et apostlid on Rooma kodanikud, lõid nad kartma
ning tulid ja palusid neilt vabandust, tõid nad välja ja
palusid linnast lahkuda.
Siis tulid apostlid vanglast välja ja läksid Lüüdia poole. Ja
kui nad vendi olid näinud ja julgustanud, läksid nad minema.
17Paulus läheb Tessaloonikasse Nad matkasid läbi Amfipolise ja Apolloonia ning tulid Tessaloonikasse, kus oli juudi sünagoog.
Ja Paulus astus oma harjumust mööda nende juurde sisse ning arutles ja väitles nendega kolmel hingamispäeval Pühakirja üle,
selgitades ja tõestades, et Messias pidi kannatama ja surnuist üles tõusma: „Tema ongi Messias - see Jeesus, keda mina teile kuulutan.”
Ja mõned neist lasksid end veenda ja liitusid Pauluse ja Siilasega, samuti suur hulk jumalakartlikke kreeklasi ja rohkesti suursuguseid naisi.
Juudid läksid aga kadedaks ja võtsid enestega turuplatsidelt mõningaid nurjatuid mehi ja rahvahulki koondades muutsid linna rahutuks. Rünnates Jaasoni koda, püüdsid nad apostleid rahva ette tuua.
Aga kui neid ei leitud, siis nad vedasid Jaasoni ja mõned vennad linna ülemate ette ning hüüdsid: „Need, kes kogu maal rahutusi tekitavad, need on ka siia tulnud.
Jaason on nad vastu võtnud; ja nad kõik rikuvad keisri korraldusi, öeldes ühe teise olevat kuninga, kellegi Jeesuse.”
Seda kuuldes rahvas ja linna ülemad ärritusid,
kuid saades Jaasonilt ja teistelt tagatise, lasksid nad nemad vabaks.
Paulus ja Siilas lähevad Beroiasse Vennad saatsid siis kohe Pauluse ja Siilase öö varjus Beroiasse. Kui nad olid sinna jõudnud, läksid nad juudi sünagoogi.
Sealsed olid üllameelsemad kui Tessaloonika omad, nemad võtsid sõna vastu täie innuga ja uurisid iga päev Pühakirjast, kas see on nõnda.
Paljud neist hakkasid uskuma, samuti rohkesti kõrgemast seisusest kreeka naisi ja mehi.
Kui aga Tessaloonika juudid said teada, et Paulus ka Beroias kuulutab Jumala sõna, tulid nad sinnagi rahvast ässitama ja segadusse ajama.
Siis saatsid vennad Pauluse kohe mere äärde, Siilas ja Timoteos jäid aga paigale.
Pauluse saatjad viisid ta Ateenani ja läksid ise ära, kui nad olid saanud Siilase ja Timoteose jaoks käsu, et need võimalikult ruttu tuleksid Pauluse juurde.
Paulus Ateenas Aga kui Paulus neid Ateenas ootas, siis ta ärritus vaimus, nähes linna ebajumalakujusid täis olevat.
Ta arutles ja väitles nüüd sünagoogis juutide ja proselüütidega ning turul iga päev nendega, kes tema juurde juhtusid.
Aga mõned epikuurlaste ja stoikute mõttetargad vaidlesid temaga. Ühed ütlesid: „Mida see lobasuu tahab öelda?” Teised aga: „Tema näib kuulutavat võõraid vaime.” Sest ta kuulutas neile evangeeliumi Jeesusest ja ülestõusmisest.
Ja nad võtsid ta kinni ja viisid Areopaagile + Areopaagile, Ateenas olevale kõrgendikule, kogunes autoriteetne kohus, mis muu hulgas jälgis õpetust. , sõnades: „Kas me võime teada saada, mis uus õpetus see on, mida sa räägid?
Sest sa tood meie kõrvu võõrastavaid asju. Me tahame nüüd teada saada, mis need õige on.”
Kõigil ateenlastel ja seal elavatel muulastel ei olnud ju muuks aega, kui vaid rääkida ja kuulata midagi uut.
Paulus jäi seisma keset Areopaagi ja ütles: „Ateena mehed, ma näen, et te olete haruldaselt jumalakartlikud,
sest kui ma läksin läbi linna ja teie pühamuid silmitsesin, leidsin ka sellise altari, millele on kirjutatud: „Tundmatule Jumalale.” Keda teie nüüd kui tundmatut teenite, teda kuulutan mina teile.
Jumal, kes on teinud maailma ja kõik, mis siin sees, kes taeva ja maa Issandana ei ela templites, mis on kätega tehtud,
ega lase ennast ka inimkätega teenida, nagu oleks tal midagi vaja, - tema ise annab kõikidele elu ja õhu ja kõik.
Tema on teinud ühestainsast terve inimkonna elama kogu ilmamaa peal ning on neile seadnud ettemääratud ajad ja nende asukohtade piirid,
et nad otsiksid Jumalat, kas nad ehk saaksid teda käega katsuda ja leida, kuigi tema küll ei ole kaugel ühestki meist,
sest tema sees meie elame ja liigume ja oleme, nagu ka mõned teie luuletajaist on öelnud:
„Sest ka meie oleme tema sugu.”
Kui me nüüd oleme Jumala sugu, siis ei tohi me arvata, et jumalus on kulla või hõbeda või kivi sarnane või nagu inimeste oskuse ja kujutluse loodud.
Jumal on küll selliseid teadmatuse aegu sallinud, kuid nüüd käsib ta kõigil inimestel kõigis paigus meelt parandada.
Sest ta on seadnud ühe päeva, mil ta mõistab õiglaselt kohut kogu ilmamaa üle mehe läbi, kelle ta on määranud, ja ta on pakkunud kõigile tõestuse sellega, et on tema üles äratanud surnuist.”
Kuuldes surnute ülestõusmisest, hakkasid mõned pilkama, teised aga ütlesid: „Me tahame sinult selle kohta veel teinegi kord kuulda.”
Nõnda läks Paulus nende keskelt ära.
Aga mõned mehed ühinesid temaga ja said usklikuks, nende seas ka Areopaagi liige Dionüüsios, ja üks naine, Damaris nimi, ja teisigi koos nendega.
18Paulus läheb Korintosesse Pärast seda lahkus Paulus Ateenast ja tuli Korintosesse.
Ja ta leidis juudi, Akvila nimi, Pontosest pärit, kes oli hiljuti tulnud Itaaliast koos oma naise Priskillaga, kuna keiser Klaudius oli käskinud kõigil juutidel Roomast lahkuda. Nende juurde tuli Paulus.
Ja et tal oli nendega sama amet, siis ta jäi nende juurde ja nad tegid koos tööd. Nad olid elukutse poolest telgitegijad.
Igal hingamispäeval Paulus arutles ja väitles sünagoogis, püüdes veenda nii juute kui ka kreeklasi.
Kui aga Siilas ja Timoteos Makedooniast sinna tulid, pühendus Paulus täielikult sõna kuulutamisele ning tunnistas juutidele, et Jeesus on Messias.
Aga kui need talle vastu panid ja pilkasid, raputas ta tolmu oma rõivastelt ja ütles neile: „Teie veri tulgu teie pea peale! Mina olen puhas! Nüüdsest peale lähen ma paganate juurde.”
Ja ta lahkus nende seast ja tuli ühe jumalakartliku mehe kotta, Titius Justus nimi, kelle koda külgnes sünagoogiga.
Sünagoogi ülem Krispus hakkas kogu oma perega uskuma Issandat ja palju korintlasi hakkas Paulust kuulates uskuma ning nad ristiti.
Aga Issand ütles öösel nägemuses Paulusele: „Ära karda, vaid räägi, ja ära ole vait!
Sest mina olen sinuga ja keegi ei tule sinu kallale sulle kurja tegema, sest mul on palju rahvast siin linnas.”
Siis ta peatus seal ühe aasta ja kuus kuud, õpetades nende seas Jumala sõna.
Aga kui Gallio oli Ahhaia maavalitseja, tõusid juudid üksmeelselt Pauluse vastu, viisid ta kohtujärje ette
ja ütlesid: „Tema meelitab inimesi Jumalat teenima Moosese Seaduse vastaselt.”
Aga kui Paulus tahtis oma suu avada, lausus Gallio juutidele: „Kui see oleks mõni ebaõiglus või kuritöö, oh juudid, siis ma peaksin muidugi teie kaebuse ära kuulama.
Aga kui need on vaidlusküsimused õpetuse ja nimede ja teie Seaduse pärast, siis katsuge ise toime tulla. Neis asjus ei taha mina olla kohtumõistja.”
Ja ta ajas nad ära kohtujärje eest.
Aga nemad kõik haarasid kinni sünagoogi ülemast Soostenesest ja peksid teda kohtujärje ees. Gallio ei hoolinud aga sellest vähimatki.
Paulus pöördub tagasi Antiookiasse Paulus jäi sinna veel mitmeks päevaks. Siis ta jättis vennad jumalaga ja purjetas koos Priskilla ja Akvilaga Süüriasse. Kenkreas oli ta lasknud oma juuksed maha lõigata, sest ta oli andnud tõotuse. + Küsimus on Vana Testamendi tõotuste praktikast. Vt 4Ms 6.
Nad saabusid Efesosse ja ta jättis nad sinna. Ta ise läks aga sünagoogi ning arutles ja väitles juutidega.
Aga kui nood palusid teda jääda kauemaks, siis Paulus ei olnud nõus,
vaid jättis nad jumalaga ja ütles: „Ma tulen tagasi teie juurde, kui Jumal tahab.” Ja ta purjetas Efesosest ära.
Kui nad maabusid Kaisareas, läks ta Jeruusalemma, tervitas kogudust ja läks edasi Antiookiasse.
Pauluse kolmanda misjonireisi algus Kui ta oli seal mõnda aega olnud, läks ta ära ja käis järjest läbi Galaatia maakonna ja Früügia, kinnitades kõiki jüngreid.
Aga keegi juut, Apollos nimi, Aleksandriast pärit, vahva kõnemees ja vägev kirjaseletaja, tuli Efesosse.
Teda oli õpetatud tundma Issanda teed ja vaimult keevalisena ta rääkis ja õpetas täpselt Jeesusest, aga teadis ainult Johannese ristimist.
Tema hakkas siis julgesti sünagoogis kõnelema. Kui aga Priskilla ja Akvila teda kuulsid, võtsid nad ta enda juurde ja seletasid talle Jumala tee täpsemini ära.
Aga kui ta tahtis minna Ahhaiasse, kirjutasid vennad teda julgustades jüngritele, et nad ta vastu võtaksid. Kui Apollos sinna jõudis, siis ta tõi palju kasu neile, kes olid hakanud uskuma armu läbi.
Sest ta kummutas osavalt juutide väited, näidates avalikult Pühakirjast, et Jeesus on Messias.
19Paulus kuulutab Efesoses Aga kui Apollos oli Korintoses, sündis, et Paulus käis
läbi ülamaakonnad ja tuli alla Efesosse. Ja leides sealt mõned
jüngrid,
küsis ta neilt: „Kas te võtsite vastu Püha Vaimu, kui te saite
usklikuks?” Nemad aga vastasid: „Me ei ole kuulnudki, et Püha
Vaim on.”
Ja tema ütles: „Millesse siis teie olete ristitud?” Nemad
vastasid: „Johannese ristimisse.”
Aga Paulus ütles: „Johannes ristis
meeleparandusristimisega, öeldes rahvale, et nad usuksid
sellesse, kes tuleb pärast teda, see tähendab Jeesusesse.”
Seda kuuldes lasksid nad endid ristida Issanda Jeesuse
nimesse.
Ja kui Paulus pani oma käed nende peale, tuli neile Püha Vaim
ja nad rääkisid võõraid keeli ja ennustasid.
Neid oli kokku umbes tosin meest.
Paulus läks siis sünagoogi ning rääkis julgesti kolm kuud,
väideldes ja veendes inimesi Jumala riigi asjus.
Aga kui mõned tegid südame kõvaks, ei võtnud sõna vastu ja
halvustasid usuteed kogukonna silmis, siis ta eemaldus nende
juurest ja eraldas ka jüngrid ning pidas iga päev arutlusi Türannose koolis.
See kestis kaks aastat, nii et kõik, kes Aasias
elasid, nii juudid kui kreeklased, said kuulda Issanda sõna.
Ja Jumal tegi iseäralikke vägevaid tegusid Pauluse käte läbi,
nii et ka tema naha pealt võetud higirätikuid ja põllesid
viidi haigete peale ja tõved lahkusid neist ning kurjad vaimud
läksid välja.
Aga mõned rändajad juudid, kes vaime välja ajasid, katsusid
lausuda Issanda Jeesuse nime nende üle, kelles oli kurje
vaime, üteldes: „Ma vannutan teid Jeesuse nimel, keda Paulus kuulutab!”
Seda tegid ühe juudi ülempreestri Skeua seitse
poega.
Ent kuri vaim kostis neile: „Jeesust ma tunnen ja Paulust
ma tean, aga kes teie olete?”
Ja inimene, kelles oli kuri vaim, kargas neile kallale, sai
võimust nende üle ja võitis nad ära, nii et nad
alasti ja haavatuna põgenesid sellest kojast.
See lugu sai teatavaks kõigile juutidele ja kreeklastele,
kes elasid Efesoses, ja hirm langes nende kõikide peale ja
Issanda Jeesuse nime kiideti suureks.
Ja paljud nendest, kes olid saanud usklikuks, tulid ning
tunnistasid ja rääkisid oma tegudest.
Aga paljud neist, kes olid tegelnud nõiakunstiga, tõid
oma raamatud kokku ja põletasid need ära kõikide silma all. Ja
kui nende hind kokku arvestati, leiti see olevat viiskümmend tuhat
hõberaha.
Nõnda võimsalt kasvas ja tugevnes Issanda sõna.
Pärast neid sündmusi võttis Paulus vaimus ette minna
Makedoonia ja Ahhaia kaudu Jeruusalemma ja ütles: „Kui ma seal
olen ära käinud, pean ma nägema ka Rooma linna.”
Ta läkitas Makedooniasse kaks oma abilist, Timoteose ja
Erastose, ise jäi aga veel mõneks ajaks Aasiasse.
Efesose hõbeseppade mäss Aga tol ajal tekkis usutee pärast suur rahutus.
Sest üks hõbesepp, Demeetrios nimi, tegi Artemise templi
hõbekujukesi ja muretses sellega käsitöölistele rohkesti tööd.
Ta kogus kokku nood ning muud oma ärile kaasaaitajad ja
ütles: „Mehed, te teate, et meie heaolu sõltub sellest tööst,
ja te näete ja kuulete, et see Paulus veenab ja
juhib kõrvale rohkesti rahvast mitte ainult Efesoses, vaid peaaegu kogu
Aasia provintsis, öeldes, et kätega valmistatud asjad ei ole
jumalad.
Ja nõnda ähvardab põlu alla sattumine mitte üksnes seda meie
tööala, vaid ka suure jumalanna Artemise templit ei peeta enam millekski ja
kaob tema suur ülevus, ehkki teda kummardab kogu Aasia ja
ilmamaa.”
Seda kuuldes said nad täis raevu ja hakkasid hüüdma:
„Suur on efeslaste Artemis!”
Ja terve linn hakkas mässama ja nad sööstsid üksmeelselt
teatrisse, lohistades kaasa makedoonlased Gaiuse ja Aristarhose,
Pauluse matkakaaslased.
Aga kui Paulus tahtis rahvakoosolekule minna, ei lasknud
jüngrid teda.
Isegi mõned Aasiamaa ülemad, kes olid ta sõbrad, saatsid mehi ta
juurde paluma, et ta ei näitaks end teatris.
Ühed karjusid nüüd üht, teised teist, sest rahvakogu oli
segaduses, suurem hulk ei teadnudki, misjaoks nad olid kokku
tulnud.
Siis mõned rahva hulgast selgitasid olukorda Aleksandrosele,
kelle juudid olid ette lükanud. Aleksandros aga viipas käega,
tahtes pidada rahvakoosoleku ees kaitsekõnet.
Aga kui nad mõistsid, et ta on juut, tõstsid nad kisa ja
karjusid kõik nagu ühest suust ligi kaks tundi: „Suur on efeslaste
Artemis!”
Aga linnakirjutaja vaigistas viimaks rahva ja lausus:
„Efesose mehed, kas on ühtegi inimest, kes ei tea, et
efeslaste linn on suure Artemise ja tema taevast mahalangenud kuju
hoidja?
Et see on vaieldamatu tõsiasi, siis on teie
kohus vait olla ja mitte midagi ennatlikult ette võtta.
Te ju olete siia toonud need mehed, kes ei ole
templiriisujad ega meie jumalanna teotajad.
Kui nüüd Demeetriosel ja temaga koos olevatel käsitöölistel
on kellegi peale kaebamist, siis selleks peetakse kohtupäevi ja
on olemas maavalitsejad; süüdistagu nad seal üksteist.
Ja kui teil on veel mingeid nõudmisi, siis arutatakse seda
korralisel rahvakoosolekul.
Meie oleme ju ohus, et meid tänase kokkutormamise pärast
süüdistatakse mässutõstmises, milleks ei olnud mingit
põhjust ja millest me ei suuda aru anda.” Ja nende sõnadega
õnnestus tal rahvakoosolek laiali saata.
20Paulus matkab Kreekasse Kui nüüd lärm oli vaibunud, kutsus Paulus jüngrid
enese juurde, ja neid julgustades jättis nad jumalaga ning
asus teele Makedooniasse.
Ta käis läbi sealsed maakohad ja rääkis kogudustele
palju julgustussõnu. Siis ta tuli Kreekamaale
ja veetis seal kolm kuud. Kuna juudid alustasid ta vastu
salasepitsust, sellal kui tema valmistus minema meritsi Süüriasse, siis
ta võttis nõuks tagasi pöörduda Makedoonia kaudu.
Teda saatsid beroialane Soopatros, Pürrose poeg,
tessalooniklased Aristarhos ja Sekundus, derbelane Gaius ning
Timoteos ja aasialased Tühhikos ja Trofimos.
Nemad läksid ette ja ootasid meid Troases.
Meie aga purjetasime pärast hapnemata leibade päevi
Filippist ära ja jõudsime viiendal päeval nende juurde Troasesse, kus
me viibisime seitse päeva.
Aga nädala esimesel päeval, kui me olime kogunenud leiba
murdma, arutles ja väitles Paulus nendega, ja et ta tahtis järgmisel
päeval lahkuda, pikendas ta kõnet keskööni.
Ülemises toas, kuhu me olime kogunenud, põles hulk lampe.
Aga üks noormees, Eutühhos nimi, istus aknalaual, ja kui
Paulus pikalt arutles, jäi ta raskelt magama.
Magades kukkus ta kolmandalt
korruselt alla ning tõsteti üles surnuna.
Aga Paulus läks alla ja heitis ennast tema peale, haaras
ta ümbert kinni ja ütles: „Ärge käratsege, tal on ju hing sees!”
Siis ta läks jälle üles ja murdis leiba ja sõi ning
kõneles kaua, kuni koiduni. Siis asus Paulus teele,
aga poiss viidi ära elusana ja oldi suuresti lohutatud.
Teekond Mileetosesse Meie aga läksime varem laeva ja purjetasime Assosesse, kus
me pidime Pauluse pardale võtma, sest nõnda oli ta käskinud,
kuna ta ise tahtis sinna tulla jalgsi.
Kui ta nüüd meiega Assoses kokku sai, võtsime ta pardale
ja tulime Mitüleenesse.
Sealt me purjetasime järgmisel päeval edasi ja jõudsime
Kiose saarega kohakuti, teisel päeval aga sõitsime Samose
saareni ja sellele järgneval päeval saabusime Mileetosesse.
Sest Paulus oli otsustanud Efesosest mööda purjetada, et tal
ei tuleks Aasias aega raisata; ta ju kiirustas, et võimaluse korral
nelipühapäevaks jõuda Jeruusalemma.
Pauluse jumalagajätukõne Efesoses Mileetosest saatis Paulus sõna Efesosse ja kutsus
kogudusevanemad enese juurde.
Kui need tema juurde jõudsid, ütles Paulus neile: „Te
teate, kuidas alates esimesest päevast, mil ma Aasiasse tulin,
ma kogu selle aja teie juures olen käitunud,
teenides Issandat kõige alandlikkusega ja pisaratega ja
katsumustega, mis mind tabasid juutide salasepitsuste tõttu,
kuidas ma ei ole teie eest pidanud salajas midagi teile
tarvilikku, vaid olen seda kuulutanud ja teid õpetanud
avalikult ja kodasid mööda.
Ma tunnistasin nii juutidele kui kreeklastele pöördumist
Jumala poole ja usku meie Issandasse Jeesusesse.
Ja nüüd, vaata, ma lähen vaimus seotuna Jeruusalemma,
teadmata, mis mulle seal võib juhtuda
peale selle, mida Püha Vaim mulle igas linnas tunnistab, et mind
ootavad ahelad ja viletsused.
Kuid ma ei pea oma elu mingil kombel endale kalliks, vaid
püüan lõpule viia oma elutöö ja ülesande, mille ma olen
saanud Issanda Jeesuse käest: tunnistada Jumala armu evangeeliumi.
Ja nüüd, vaata, ma tean, et mitte keegi teist, kelle keskel käies
ma olen kuulutanud Jumala riigist, ei saa enam kunagi näha minu palet.
Seepärast ma tunnistan teile tänasel päeval, et mina
olen puhas kõikide verest!
Sest ma ei ole midagi teie eest salajas pidanud, vaid olen
teile kuulutanud Jumala kogu tahtmist.
Seepärast pange tähele iseennast ja kogu karja, kelle
ülevaatajaks Püha Vaim on teid pannud, et te karjastena hoiaksite Jumala
kogudust, mille ta on saanud iseenese vere läbi.
Mina tean, et pärast minu äraminekut tulevad teie sekka
julmad hundid, kes karja ei säästa,
ja teie eneste seast tõusevad mehed, kes moonutavad tõde,
et vedada jüngreid eneste järele.
Seepärast valvake ja pidage meeles, et ma kolm aastat, ööd
ja päevad, ei ole lakanud pisarsilmil igaühte manitsemast.
Ja nüüd annan ma teid Jumala ja tema armusõna
hooleks; temal on vägi teid üles ehitada ja anda teile pärand
kõigi pühitsetute seas.
Kellegi hõbedat ega kulda ega riideid ei ole ma
himustanud.
Te teate ise, et nende kätega olen ma teeninud endale ja oma
kaaslastele seda, mis tarvilik.
Ma olen teile kõigiti näidanud, et nõnda vaeva nähes
tuleb hoolt kanda nõrkade eest, pidades meeles Issanda Jeesuse
sõnu, mis ta on öelnud: „Õndsam on anda kui võtta!””
Ja kui ta seda oli öelnud, laskus ta põlvili ja palvetas
koos nende kõikidega.
Siis puhkesid kõik valjusti nutma ja kallistasid Paulust ning
andsid talle suud.
Kõige rohkem tegi neile haiget see, mis ta oli öelnud, et
nad ei saavat enam kunagi tema palet näha. Siis nad saatsid ta
laevale.
21Paulus reisib Jeruusalemma Aga kui see sündis, et meie neist lahkusime ja merele läksime, siis tulime otseteed sõites Koosi saarele, teisel päeval aga Roodosele ja sealt Patarasse.
Seal me leidsime laeva, mis suundus Foiniikiasse, astusime sellele ja sõitsime minema.
Aga kui Küpros paistma hakkas, jätsime selle pahemat kätt, purjetasime Süüriasse ja randusime Tüüroses, sest seal pidi laev lossitama.
Seal me leidsime jüngreid ja jäime nende juurde seitsmeks päevaks. Nemad ütlesid Paulusele Vaimu mõjul, et ta ei läheks Jeruusalemma.
Kui me need päevad seal olime mööda saatnud, asusime teele; ja nemad kõik naiste ja lastega saatsid meid linnast välja. Ja ranna ääres me laskusime põlvili ning, olles palvetanud,
andsime üksteisele jumalagajätuks suud. Ja meie astusime laevale, nemad aga pöördusid tagasi koju.
Meie jätkasime aga purjetamist ning saabusime Tüürosest Ptolemaisi, teretasime vendi ning jäime üheks päevaks nende juurde.
Järgmisel päeval me lahkusime sealt, jõudsime Kaisareasse ja astusime sisse evangelist Filippuse kotta, kes oli üks neist seitsmest, ja jäime tema juurde.
Temal oli neli tütart, kes olid neitsid ja kõnelesid prohvetlikult.
Kui me mõneks päevaks sinna jäime, tuli Juudamaalt prohvet, Agabos nimi.
Ja ta tuli meie juurde, võttis Pauluse vöö, sidus oma käed ja jalad kinni ning ütles: „Nii ütleb Püha Vaim: Mehe, kelle oma on see vöö, aheldavad juudid nõnda Jeruusalemmas ja annavad paganate kätte.”
Seda kuuldes palusime meie ja ka sealsed vennad Paulust, et ta ei läheks Jeruusalemma.
Seepeale vastas Paulus: „Mis te teete, et te nutate ja vaevate mu südant! Sest ma olen valmis mitte üksnes laskma ennast Jeruusalemmas aheldada, vaid ka surema Issanda Jeesuse nime pärast.”
Aga kui ta ei lasknud end ümber veenda, rahunesime ja ütlesime: „Sündigu Issanda tahtmine!”
Pärast neid päevi me valmistusime teeleminekuks ja läksime Jeruusalemma.
Meiega tulid ka mõned jüngrid Kaisareast, kes viisid meid ühe ammuse jüngri Mnaasoni, Küprose mehe juurde, kelle külalisteks me pidime jääma.
Kui me Jeruusalemma jõudsime, võtsid vennad meid vastu rõõmsa meelega.
Paulus Jeruusalemma koguduses Järgmisel päeval läks Paulus meiega Jaakobuse juurde ja kõik vanemad tulid ka sinna.
Ta tervitas neid ja kirjeldas siis üksikasjalikult kõike, mis Jumal tema teenimise läbi oli paganate seas teinud.
Seda kuuldes ülistasid nad Jumalat ning ütlesid Paulusele: „Vend, sa näed, kui mitukümmend tuhat juuti on saanud usklikuks ja need kõik on innukad Moosese Seaduse pidajad.
Nende kõrvu on kostnud, et sina õpetavat paganate seas elavaid juute Moosesest ära taganema, öeldes, et neil ei ole vaja lapsi ümber lõigata ega elada meie tavade järgi.
Mida nüüd teha? Muidugi nad saavad kuulda, et sa oled tulnud.
Tee nüüd seda, mis me sulle ütleme! Meil on neli meest, kelle peal on tõotus.
Võta need enesega ja puhasta ennast koos nendega ja kanna nende eest nende kulud, et nad oma pea võiksid pügada, ja siis saavad kõik aru, et see on tühi jutt, mis nad sinust on kuulnud, ning et ka sina ise elad Seadust pidades.
Aga usklikuks saanud paganate kohta me oleme saatnud kirja, otsustades, et nad peavad hoiduma ebajumalate ohvriliha ja vere ja lämbunu söömisest ning pilastusest.”
Järgmisel päeval võttis Paulus mehed ja laskis enda koos nendega puhastada. Siis ta läks pühakotta, et teatada, millal puhastuspäevad lõpevad ja nende igaühe eest tuuakse ohver.
Paulus vahistatakse templis Aga kui need seitse päeva hakkasid lõpule jõudma, nägid Aasiast tulnud juudid Paulust pühakojas. Need ajasid möllama kogu rahva ja pistsid oma käed tema külge,
hüüdes: „Iisraeli mehed, tulge appi! See ongi see inimene, kes kõigis paigus õpetab meie rahva ja Seaduse ja selle paiga vastu. Ja nüüd on ta veel kreeklasigi toonud pühakotta ja selle püha paiga rüvetanud!”
Sest nad olid enne linnas näinud temaga koos efeslast Trofimost ning arvasid, et Paulus oli ta toonud pühakotta.
Siis tõusis kogu linn liikvele ning rahvas jooksis kokku. Ja nad haarasid Paulusest kinni ja vedasid ta pühakojast välja, ja otsekohe lukustati uksed.
Ja kui nad püüdsid teda tappa, läks sõnum sealse väeosa ülempealikule, et kogu Jeruusalemm on möllamas.
See võttis otsekohe sõdureid ja pealikuid kaasa ja tuli jooksujalu nende juurde. Kui rahvas nägi ülempealikut ja sõdureid, lõpetasid nad Pauluse peksmise.
Siis ülempealik astus ligi, võttis Pauluse oma hoole alla, käskis ta kahe ketiga aheldada ning küsis, kes ta on ja mis ta on teinud.
Aga rahvahulgast karjusid ühed ühte, teised teist. Kuna ülempealik ei suutnud lärmi pärast midagi selgemalt teada saada, siis laskis ta Pauluse viia kindlusse.
Aga kui ta treppide juurde jõudis, tuli sõduritel rahva vägivallatsemise pärast Paulust kanda,
sest suur rahvahulk järgnes neile, hüüdes: „Hukka ta ära!”
Kui Paulust oldi juba kindlusse viimas, lausus ta ülempealikule: „Kas ma tohin sulle midagi öelda?” Aga tema ütles: „Kas sa oskad kreeka keelt?
Kas sa ei olegi see egiptlane, kes mõni aeg tagasi ässitas ja viis kõrbe neli tuhat sikariooti + Sikarioodid olid juudi vabadusvõitlejate kõige äärmuslikumad liikmed. ?”
Paulus ütles: „Mina olen juut Tarsosest, kuulsa Kiliikia linna kodanik. Ma palun sind väga, luba mul rahvale kõnelda!”
Kui ta lubas, astus Paulus trepiastmeile ning viipas rahvale käega. Kui kõik jäid vait, hakkas ta heebrea keeles kõnet pidama ja ütles: