Eestikeelne Piibel 1997
2Eelija võetakse taevasse Kui Issand tahtis viia Eelijat tuulepöörises taevasse, olidEelija ja Eliisa parajasti lahkumas Gilgalist.
Ja Eelija ütles Eliisale: „Jää ometi siia, sest Issand on mind
läkitanud Peetelisse!” Aga Eliisa vastas: „Nii tõesti kui Issand
elab, ja nii tõesti kui su hing elab, ma ei jäta sind maha.” Ja nad
läksid alla Peetelisse.
Ja prohvetijüngrid, kes olid Peetelis, tulid välja Eliisa juurde
ja küsisid temalt: „Kas sa tead, et Issand võtab täna ära su isanda
su pea kohal?” Ja ta vastas: „Küllap minagi tean. Olge vait!”
Ja Eelija ütles temale: „Eliisa, jää ometi siia, sest Issand on
mind läkitanud Jeerikosse!” Aga tema vastas: „Nii tõesti kui Issand
elab, ja nii tõesti kui su hing elab, ma ei jäta sind maha.” Ja nad
tulid Jeerikosse.
Ja prohvetijüngrid, kes olid Jeerikos, astusid Eliisa juurde ja
küsisid temalt: „Kas sa tead, et Issand võtab täna ära su isanda su
pea kohal?” Ja ta vastas: „Küllap minagi tean. Olge vait!”
Ja Eelija ütles temale: „Jää ometi siia, sest Issand on mind
läkitanud Jordani äärde!” Aga ta vastas: „Nii tõesti kui Issand elab,
ja nii tõesti kui su hing elab, ma ei jäta sind maha.” Ja nad mõlemad läksid.
Aga ka viiskümmend meest prohvetijüngritest läks ja jäi eemale
seisma, kui need kaks peatusid Jordani ääres.
Eelija võttis nüüd oma kuue, rullis selle kokku ja lõi sellega
vett: see lahknes siia- ja sinnapoole, ja nad mõlemad läksid üle
kuiva mööda.
Ja kui nad olid üle jõudnud, siis ütles Eelija Eliisale: „Palu,
mis ma peaksin tegema sinu heaks, enne kui mind ära võetakse sinu
juurest!” Ja Eliisa ütles: „Tuleks mulle ometi kahekordne osa sinu
vaimust!”
Ta vastas: „Sa oled palunud rasket asja. Ometi, kui sa näed
mind su juurest ära võetavat, siis sünnib sulle nõnda; aga kui mitte,
siis ei sünni.”
Ja kui nad nõnda ühtejärge läksid ja rääkisid, vaata, siis
sündis, et tulised vankrid ja tulised hobused lahutasid nad
teineteisest ja Eelija läks tuulepöörises taevasse.
Kui Eliisa seda nägi, siis ta hüüdis: „Mu isa, mu isa! Iisraeli
sõjavankrid ja tema ratsanikud!” Seejärel ei näinud ta teda enam.
Siis ta haaras kinni oma riideist ja käristas need lõhki kaheks tükiks.
Eliisa jätkab Eelija tegevust Ta tõstis siis üles Eelija kuue, mis tollel oli seljast maha
langenud, ja läks tagasi ning peatus Jordani kaldal.
Siis ta võttis Eelija mahalangenud kuue ja lõi vett ning ütles:
„Kus on Issand, Eelija Jumal?” Kui
ta oli vett löönud, siis lahknes see siia- ja sinnapoole ja
Eliisa läks üle.
Kui prohvetijüngrid, kes olid Jeerikos, nägid seda
vastaskaldalt, siis nad ütlesid: „Eelija vaim hingab Eliisa peal.” Ja
nad tulid temale vastu ning kummardasid teda maani.
Ja nad ütlesid temale: „Vaata ometi, su sulaseid on viiskümmend
meest, vahvad mehed; nad võiksid ju minna ja otsida su isandat, sest
vahest on Issanda Vaim ta ära viinud ja heitnud mõne mäe peale või
mõnda orgu?” Aga ta vastas: „Ärge läkitage kedagi!”
Kuid nad käisid temale peale kuni piinlikkuseni, nõnda et ta
ütles: „Läkitage siis!” Siis nad läkitasid viiskümmend meest ja need
otsisid kolm päeva, aga ei leidnud Eelijat.
Kui nad tulid tagasi tema juurde, kuna tema oli jäänud
Jeerikosse, siis ta ütles neile: „Eks ma öelnud teile, et ärge minge!”
Ja linna mehed ütlesid Eliisale: „Vaata nüüd, linna asupaik on
hea, nagu mu isand näeb, aga vesi on paha ja maal on nurisünnitusi.”
Ja tema ütles: „Tooge mulle üks uus kauss ja pange sellesse
soola!” Ja nad tõid temale.
Siis ta läks välja veeallikale ja viskas sinna sisse soola ning
ütles: „Nõnda ütleb Issand: Mina olen selle vee parandanud, sellest
ei tule enam surma ega nurisünnitusi.”
Ja vesi muutus heaks Eliisa sõna kohaselt, mis ta ütles, ja on
seda tänapäevani.
Sealt läks ta üles Peetelisse; ja kui ta oli teel üles, siis
tulid väikesed poisid linnast välja ja pilkasid teda ning ütlesid
temale: „Tule üles, kiilaspea! Tule üles, kiilaspea!”
Kui ta pöördus ja nägi neid, siis ta needis neid Issanda nimel.
Ja metsast tulid kaks karu ja kiskusid neist lõhki nelikümmend
kaks poissi.
Tema aga läks sealt Karmeli mäele ja pöördus siis tagasi Samaariasse.
3Iisraeli kuningas Jooram Ja Jooram, Ahabi poeg, sai Samaarias Iisraeli kuningaks Juuda
kuninga Joosafati kaheksateistkümnendal aastal ja ta valitses
kaksteist aastat.
Tema tegi kurja Issanda silmis, aga mitte nõnda nagu ta isa ja
ema, sest ta kõrvaldas Baali samba, mille ta isa oli teinud.
Ometi püsis ta Nebati poja Jerobeami pattudes, millega too oli
saatnud Iisraeli pattu tegema; neist ta ei loobunud.
Võit Moabi üle Moabi kuningas Meesa oli lambakasvataja ja tema andis maksuna
Iisraeli kuningale sada tuhat lambatalle ja saja tuhande jäära villad.
Aga kui Ahab suri, siis Moabi kuningas taganes Iisraeli kuningast.
Siis läks kuningas Jooram päevapealt Samaariast välja ja luges
üle kogu Iisraeli.
Ja ta läks ning läkitas teate Juuda kuningale Joosafatile:
„Moabi kuningas on minust taganenud. Kas tuled koos minuga sõdima
Moabi vastu?” Ja too vastas: „Tulen. Ma olen nagu sina, minu rahvas nagu
sinu rahvas, minu hobused nagu sinu hobused.”
Ja ta küsis: „Missugust teed me läheme?” Ja Jooram vastas:
„Edomi kõrbe teed.”
Nii läksid Iisraeli kuningas ja Juuda kuningas ja Edomi
kuningas. Aga kui nad olid käinud seitsme päeva tee, siis ei olnud
vett sõjaväel ega loomadel, kes nende kannul käisid.
Ja Iisraeli kuningas ütles: „Oh häda! Küllap on Issand kutsunud
need kolm kuningat, et neid Moabi kätte anda.”
Aga Joosafat ütles: „Kas ei ole siin mõnda Issanda prohvetit,
kelle läbi me saaksime küsida Issandalt?” Siis kostis keegi Iisraeli
kuninga sulastest ja ütles: „Siin on Eliisa, Saafati poeg, kes valas
vett Eelija käte peale.”
Joosafat ütles: „Temal on Issanda sõna.” Siis läksid Iisraeli
kuningas ja Joosafat ja Edomi kuningas tema juurde.
Aga Eliisa ütles Iisraeli kuningale: „Mis on mul sinuga
tegemist? Mine oma isa ja ema prohvetite juurde!” Ent Iisraeli
kuningas ütles temale: „Ei, Issand on kutsunud need kolm
kuningat, et neid Moabi kätte anda.”
Siis ütles Eliisa: „Nii tõesti kui elab vägede Issand, kelle
ees ma seisan, kui ma ei peaks lugu Joosafatist, Juuda kuningast,
siis ma ei vaatakski su poole ega näekski sind.
Nüüd aga tooge mulle üks mängumees!” Ja kui mängumees kannelt
lõi, siis sündis, et Issanda käsi tuli tema peale
ja ta ütles: „Nõnda ütleb Issand: Tehke siia orgu auk augu
kõrvale!
Sest Issand ütleb nõnda: Te ei saa näha tuult ega vihma, kuid
see org tuleb vett täis ja te saate juua, teie ja teie karjad ja
veoloomad.
Aga see on Issanda silmis tühine asi - ta annab ka Moabi teie kätte
ja te vallutate kõik kindlustatud linnad ja kõik paremad
linnad, te raiute maha kõik head puud, matate kinni kõik veeallikad
ja rikute kividega kõik head põllud.”
Ja hommikul, roaohvri ajal, vaata, siis sündis, et Edomi poolt
tuli vesi ja maa täitus veega.
Kui kõik moabid kuulsid, et kuningad olid tulnud sõdima
nende vastu, siis hüüti kokku kõik, kes suutsid vööd vööle panna, ja
neist vanemad, ja nad asusid teele.
Aga kui nad hommikul vara üles tõusid ja päike paistis vee
peale, siis nägid moabid, et vesi nende ees oli punane nagu veri.
Ja nad ütlesid: „See on veri! Kuningad on isekeskis mõõkadega
raiunud ja üksteist maha löönud. Ja nüüd, Moab, saagile!”
Aga kui nad tulid Iisraeli leeri, siis tõusid Iisraeli lapsed
ja lõid moabe ning need põgenesid nende eest; aga nad tungisid
edasi ja lõid moabe.
Ja nad kiskusid maha linnad, igamees viskas kive igale heale
põllule ja nad täitsid need; ja nad matsid kinni kõik veeallikad ja
raiusid maha kõik head puud. Lõpuks jäid alles ainult Kiir-Hareseti
müürid, mida lingumehed piirasid ja tabasid.
Kui Moabi kuningas nägi, et taplus käis temale üle jõu, siis
võttis ta enesega kaasa seitsesada mõõgatõmbajat meest, et murda läbi
Edomi kuninga kohalt; aga nad ei suutnud.
Siis ta võttis oma esmasündinud poja, kes pidi saama tema
asemel kuningaks, ja ohverdas selle põletusohvriks müüri peal. Siis
valdas suur viha Iisraeli ja nad läksid ära tema kallalt ning tulid
tagasi oma maale.
4Lesknaise õli Kord hüüdis Eliisale keegi naine, üks prohvetijüngrite naisi,
öeldes: „Su sulane, minu mees, on surnud. Ja sa tead, et su sulane
kartis Issandat. Nüüd tuleb võlausaldaja mu kahte poega enesele orjaks
võtma.”
Ja Eliisa ütles temale: „Mis ma pean sulle tegema? Ütle mulle,
mis sul kojas on.” Ja ta vastas: „Su teenijal ei ole kojas
midagi muud kui kruus õli.”
Siis ta ütles: „Mine palu enesele külast astjaid, kõigilt oma
naabreilt, tühje astjaid ja mitte liiga vähe!
Siis mine ja sule uks enese ja oma poegade järelt ja vala
kõigisse neisse astjaisse; ja mis saab täis, pane kõrvale!”
Ja naine läks ta juurest ära ja sulges ukse enese ja oma poegade
järelt; nemad tõid temale astjaid ja tema valas õli sisse.
Ja kui astjad said täis, siis ta ütles oma pojale: „Too mulle
veel üks astja!” Aga poeg vastas temale: „Astjat ei ole enam.” Ja
õlivool lakkas.
Siis ta tuli ja kuulutas seda jumalamehele; ja see ütles: „Mine
müü õli ära ja tasu oma võlg! Sina ja su pojad aga elage ülejäägist!”
Eliisa äratab surnuist Suunemi naise poja Ja ühel päeval juhtus, et Eliisa läks Suunemisse; seal oli keegi
rikas naine ja see peatas teda leiba võtma; nõnda iga kord, kui ta
sealt läbi läks, põikas ta sinna leiba võtma.
Ja naine ütles oma mehele: „Vaata, ma tean, et see, kes alati
meilt mööda läheb, on püha jumalamees.
Tehkem ometi pisike müürikamber ja pangem temale sinna
ase, laud, iste ja lambijalg; ja kui ta tuleb meie juurde, siis ta
võib minna sinna.”
Ja ühel päeval juhtus, et ta tuli sinna, läks müürikambrisse ja
magas seal.
Ja ta ütles oma teenrile Geehasile: „Kutsu see suunemlanna!” Ja
see kutsus tema ning naine astus ta ette.
Siis ta ütles teenrile: „Ütle ometi temale: Vaata, sa oled meie
pärast kõike seda vaeva näinud. Mida saaks teha sinu heaks? Kas on
tarvis su eest midagi rääkida kuninga või väepealikuga?” Aga naine
vastas: „Ma elan ju oma rahva keskel.”
Eliisa küsis: „Mida siis saaks teha tema heaks?” Ja Geehasi
vastas: „Vaata, tal pole poega ja ta mees on vana.”
Siis ta ütles: „Kutsu tema!” Ja Geehasi kutsus ta, ja naine astus uksele.
Ja Eliisa ütles: „Aasta pärast selsamal ajal sa kaisutad
poega.” Aga ta vastas: „Ei, mu isand! Sina, jumalamees, ära peta oma
teenijat!”
Ent naine jäi lapseootele ja tõi aasta pärast selsamal ajal
poja ilmale, nagu Eliisa temale oli öelnud.
Ja kui laps oli suuremaks kasvanud, siis juhtus ühel päeval, et
ta läks välja oma isa juurde, kes oli viljalõikajate juures,
ja ütles oma isale: „Mu pea! Mu pea!” Ja isa ütles oma teenrile:
„Kanna ta tema ema juurde!”
Ja see kandis teda ning viis ta tema ema juurde; ja poeg istus
ema põlvil kuni keskpäevani, siis ta suri.
Ja ema läks üles ja pani ta jumalamehe voodisse, sulges ukse
tema järelt ja läks välja.
Siis kutsus ta oma mehe ja ütles: „Läkita mulle nüüd keegi
poistest ja üks emaeesel, siis ma ruttan jumalamehe juurde ja tulen
kohe tagasi!”
Aga mees ütles: „Miks sa täna lähed tema juurde? Ei ole ju
noorkuu ega hingamispäev.” Kuid ta vastas: „Ole mureta!”
Ja ta saduldas emaeesli ning ütles oma teenrile: „Aja ühtesoodu
ja ära peata mu sõitu muidu, kui ma sulle ütlen!”
Ja ta läks ning tuli jumalamehe juurde Karmeli mäele; ja kui
jumalamees teda eemalt nägi, siis ta ütles Geehasile, oma teenrile:
„Näe, see on suunemlanna!
Jookse nüüd temale vastu ja küsi temalt: Kas sinu ja su mehe ja
su poja käsi käib hästi?” Ja naine vastas: „Hästi.”
Ja kui ta tuli jumalamehe juurde mäele, siis ta võttis tema
jalgade ümbert kinni; aga Geehasi astus ligi, et teda eemale tõugata,
kuid jumalamees ütles: „Jäta ta rahule, sest ta hing on meeleheitel!
Issand on seda varjanud minu eest ega ole mulle avaldanud.”
Ja naine ütles: „Kas ma palusin oma isandalt poega? Kas ma ei
öelnud, et ära mind peta?”
Siis Eliisa ütles Geehasile: „Pane vöö vööle, võta minu sau
kätte ja mine! Kui sa kohtad kedagi, siis ära tereta teda, ja kui keegi
teretab sind, siis ära vasta temale! Ja pane mu sau poisikese silmade
peale!”
Aga poisikese ema ütles: „Nii tõesti kui Issand elab, ja nii
tõesti kui su hing elab, ma ei jäta sind!” Siis Eliisa tõusis ja läks
tema järele.
Aga Geehasi oli läinud nende ees ja oli pannud saua poisikese
silmade peale: kuid ei häält ega märkamist! Ja ta tuli tagasi Eliisale
vastu ja jutustas talle, öeldes: „Poisike ei ärganud.”
Ja Eliisa tuli sinna kotta, ja vaata, poisike oli surnud ja
pandud tema voodisse.
Ta läks sisse ning sulges ukse nende mõlema järelt ja palus Issandat.
Siis ta astus voodisse, heitis lapse peale, pani oma suu tema
suu peale, oma silmad tema silmade peale ja oma käed tema käte peale;
ja kui ta tema peal lamas, siis soojenes lapse ihu.
Siis ta tuli ja kõndis kojas korra sinna ja tänna, läks üles ja
heitis poisi peale; siis aevastas poisike seitse korda ja avas silmad.
Ja ta kutsus Geehasi ning ütles: „Kutsu see suunemlanna!” Ja
Geehasi
kutsus naise ning naine tuli tema juurde. Ja Eliisa ütles: „Võta oma
poeg!”
Ja naine tuli ja langes tema jalgade ette ning kummardas maani,
võttis oma poja ja läks välja.
Eliisa imeteod prohvetijüngrite ees Ja Eliisa läks tagasi Gilgali. Ja maal oli nälg. Ja kui
prohvetijüngrid tema ees istusid, ütles ta oma teenrile: „Pane suur
pott tulele ja keeda prohvetijüngritele leent!”
Ja üks neist läks väljale noppima kassinaereid, leidis aga
metsiku väänkasvu, noppis sellelt oma kuue täis marju ja tuli ning
lõikas need leemepotti, sest nad ei tundnud neid.
Ja meestele kallati süüa; aga kui nad leent sõid, siis
kisendasid nad ja ütlesid: „Jumalamees, surm on potis!” Ja nad ei
võinud süüa.
Tema aga ütles: „Tooge jahu!” Ja ta viskas selle potti
ning ütles: „Kallake rahvale ja nad söögu!” Siis ei olnud potis
midagi halba.
Ja keegi mees tuli Baal-Saalisast ning tõi jumalamehele
uudseleiba - kakskümmend odraleiba, ja tema leivakotis oli vastvalminud
vilja. Eliisa ütles: „Anna rahvale, et nad süüa saaksid!”
Aga tema teener küsis: „Kuidas ma seda sajale mehele ette
annan?” Ja ta vastas: „Anna rahvale ja nad söögu, sest nõnda ütleb
Issand: Sellest saab süüa ja jääb ülegi!”
Ja teener pani selle neile ette ja nad sõid ning jätsid ülegi, Issanda
sõna peale.
5Eliisa teeb terveks pidalitõbise Naamani Naaman, Süüria kuninga väepealik, oli oma isanda silmis suur mees ja
kõrgesti austatud, sest tema läbi oli Issand andnud Süüriale võidu.
See vapper mees oli aga pidalitõbine.
Kord olid süürlased käinud röövretkel ja toonud Iisraelimaalt
vangina kaasa väikese tüdruku, kes teenis Naamani naist.
See tütarlaps ütles oma emandale: „Ah, kui mu isand ometi oleks
selle prohveti juures, kes on Samaarias! Küll see teeks tema
pidalitõvest terveks!”
Siis läks Naaman ja jutustas oma isandale, öeldes: „Nõnda ja
nõnda rääkis see tütarlaps, kes on Iisraelimaalt.”
Ja Süüria kuningas ütles: „Võid minna, aga tule, ma läkitan
kirja Iisraeli kuningale!” Ja ta läks ning võttis enesega kaasa kümme
talenti hõbedat, kuus tuhat seeklit kulda ja kümme pidurüüd.
Ja ta viis Iisraeli kuningale kirja, milles öeldi: „Kui nüüd see
kiri jõuab sinu kätte, vaata, siis olen ma läkitanud sinu juurde oma
sulase Naamani, et sa teeksid ta pidalitõvest terveks.”
Aga kui Iisraeli kuningas kirja oli lugenud, siis ta käristas
oma riided lõhki ja ütles: „Kas mina olen Jumal, et ma võin surmata
ja teha elavaks? Sest see läkitab minu juurde, et ma teeksin mehe
pidalitõvest terveks. Kuid mõistke nüüd ja nähke, et ta otsib minuga
tüli!”
Aga kui jumalamees Eliisa kuulis, et Iisraeli kuningas oli oma
riided lõhki käristanud, siis ta läkitas kuningale ütlema: „Miks sa
oled oma riided lõhki käristanud? Tulgu ta ometi minu juurde, siis ta
saab teada, et Iisraelis on prohvet!”
Siis tuli Naaman oma hobuste ja vankritega ja peatus Eliisa
koja ukse ees.
Ja Eliisa läkitas käskjala temale ütlema: „Mine ja pese ennast
Jordanis seitse korda, siis paraneb su ihu ja sa saad puhtaks!”
Aga Naaman sai vihaseks ja läks ära ning ütles: „Vaata, ma
mõtlesin, et ta tuleb kindlasti ise välja mu juurde ja seisab siin
ning hüüab Issanda, oma Jumala nime, viipab oma käega tema asupaiga
poole ja parandab nõnda pidalitõve.
Eks ole Damaskuse jõed Abana ja Parpar paremad kui kõik
Iisraeli veed? Kas ma nendes ei või ennast pesta ja puhtaks saada?”
Ja ta pöördus ning läks ära vihasena.
Aga tema sulased astusid ligi ja rääkisid temaga ning ütlesid:
„Kui prohvet oleks nõudnud sinult midagi suurt, kas sa siis oleksid
jätnud tegemata? Seda enam siis nüüd, kui ta sulle ütles: Pese ennast,
siis sa saad puhtaks!”
Siis ta läks alla ja kastis ennast seitse korda Jordanisse,
jumalamehe sõna peale: tema ihu paranes väikese poisi ihu sarnaseks
ja ta sai puhtaks.
Siis ta läks tagasi jumalamehe juurde, tema ja kogu ta
saatjaskond; ta tuli ja astus tema ette ning ütles: „Vaata, nüüd ma
tean, et kogu maailmas ei ole Jumalat mujal kui ainult Iisraelis.
Võta siis nüüd see tänuand oma sulase käest!”
Aga Eliisa vastas: „Nii tõesti kui elab Issand, kelle ees ma
seisan, ma ei võta mitte.” Ja Naaman käis temale peale, et ta võtaks,
kuid ta keeldus.
Ja Naaman ütles: „Kui mitte, siis lase ometi anda oma sulasele
nii palju mulda, kui muulapaar jaksab kanda, sest su sulane ei
taha enam ohverdada põletus- ja tapaohvreid muile jumalaile kui
ainult Issandale!
Selle asja pärast aga andku Issand andeks su sulasele: kui mu
isand läheb Rimmoni templisse, et seal kummardada minu käele
nõjatudes, ja minagi kummardan Rimmoni templis, siis andku Issand
andeks su sulasele selle pärast, kui ma pean kummardama Rimmoni
templis!”
Ja Eliisa ütles temale: „Mine rahuga!” Aga kui ta oli läinud
tema juurest tüki maad eemale,
siis mõtles Geehasi, jumalamehe Eliisa teener: „Vaata, mu isand
keeldus võtmast selle süürlase Naamani käest, mis ta oli toonud. Nii
tõesti kui Issand elab, ma jooksen temale järele ja võtan ta käest
midagi.”
Ja Geehasi tõttas Naamanile järele. Kui Naaman nägi teda enesele
järele jooksvat, siis astus ta vankrist temale vastu ja küsis: „Kas
kõik on hästi?”
Ta vastas: „Hästi. Mu isand läkitas mind ütlema: Vaata, just
nüüd tuli mu juurde Efraimi mäestikust kaks noort meest
prohvetijüngreist. Anna neile talent hõbedat ja kaks pidurüüd!”
Ja Naaman ütles: „Ole hea, võta kaks talenti!” Ja ta käis
temale peale ning sidus kaks talenti hõbedat kahte kukrusse ja andis
need koos kahe pidurüüga oma kahe teenri kätte, et nad
kannaksid neid Geehasi ees.
Aga kui Geehasi jõudis künkale, siis ta võttis need nende käest ja
pani kotta hoiule; siis saatis ta mehed minema ja need läksid ära.
Ja ta läks sisse ning astus oma isanda juurde. Ja Eliisa küsis
temalt: „Kust sa tuled, Geehasi?” Ja ta vastas: „Su sulane pole
käinud ei siin ega seal.”
Aga Eliisa ütles: „Kas mu süda ei käinud koos sinuga, kui mees
pöördus oma vankrist sulle vastu? Kas nüüd on aeg võtta hõbedat ja
hankida riideid, õlipuuaedu ja viinamägesid, lambaid, kitsi ja veiseid,
sulaseid ja teenijaid?
Sellepärast jääb Naamani pidalitõbi igavesti sinu ja su soo
külge.” Ja Geehasi läks ta juurest välja, olles pidalitõvest valge
nagu lumi.
6Raudkirves ujub Kord ütlesid prohvetijüngrid Eliisale: „Vaata ometi, paik, kus
me seal sinu ees istume, on meile kitsas!
Mingem nüüd Jordani äärde ja toogem sealt igamees ühe palgi, et
saaksime endile valmistada paiga, kus istuda!” Ja ta ütles: „Minge!”
Aga üks neist ütles: „Ole hea ja tule koos oma sulastega!” Ja ta
vastas: „Ma tulen.”
Ja ta läks koos nendega. Nad tulid Jordani äärde ja raiusid puid.
Aga kui üks neist oli palki langetamas, siis kukkus tema kirves
vette. Ta kisendas ning ütles: „Oh häda, mu isand! See oli ju
laenatud!”
Aga jumalamees küsis: „Kuhu see kukkus?” Ja kui temale näidati
paika, siis ta lõikas kepi ja heitis selle sinna ning sai kirve
ujuma.
Ja ta ütles: „Tõsta see üles!” Ja mees sirutas käe ning võttis selle.
Eliisa ja süürlased Kui Süüria kuningas oli sõjas Iisraeli vastu, siis ta pidas nõu
oma sulastega, öeldes: „Seal ja seal teatavas paigas ma asun leeri.”
Aga jumalamees läkitas Iisraeli kuningale ütlema: „Hoia, et sa
ei lähe sellest paigast mööda, sest süürlased asuvad sinna!”
Siis läkitas Iisraeli kuningas oma mehi sinna paika, millest
jumalamees oli temale rääkinud ja teda hoiatanud, et ta hoiduks
sealt; ja see ei sündinud mitte üks ega kaks korda.
Ja Süüria kuninga süda muutus sellest rahutuks ja ta
kutsus oma sulased ning küsis neilt: „Kas teate mulle öelda, kes meie
omadest hoiab Iisraeli kuninga poole?”
Siis ütles üks tema sulaseist: „Mitte keegi, mu isand kuningas,
vaid prohvet Eliisa, kes on Iisraelis, annab Iisraeli kuningale teada
ka need sõnad, mis sa räägid oma magamiskambris.”
Siis ta ütles: „Minge ja vaadake, kus ta on, siis ma läkitan ja
lasen ta kinni võtta!” Ja temale anti teada ning öeldi: „Vaata, ta
on Dotanis.”
Siis ta läkitas sinna hobuseid ja sõjavankreid ja suure
sõjaväe; ja nad tulid öösel ning piirasid linna.
Kui jumalamehe teener hommikul vara üles tõusis ja välja läks,
vaata, siis oli linna ümber sõjavägi, hobused ja vankrid. Ja ta
teener ütles temale: „Oh häda, mu isand, mis me nüüd teeme?”
Aga ta vastas: „Ära karda, sest neid, kes on meiega, on rohkem
kui neid, kes on nendega!”
Ja Eliisa palvetas ning ütles: „Issand, tee ometi ta silmad
lahti, et ta näeks!” Ja Issand tegi poisi silmad lahti ja too nägi,
ja vaata, mägi oli täis tuliseid hobuseid ja vankreid ümber Eliisa.
Kui siis süürlased tulid tema juurde, palus Eliisa Issandat ja
ütles: „Löö seda rahvast pimestusega!” Ja Issand lõi neid pimestusega
Eliisa sõna peale.
Ja Eliisa ütles neile: „See ei ole õige tee ega õige linn.
Tulge mu järel ja ma viin teid mehe juurde, keda te otsite!” Ja ta
viis nad Samaariasse.
Ja kui nad jõudsid Samaariasse, siis ütles Eliisa: „Issand, tee
nende silmad lahti, et nad näeksid!” Ja Issand tegi nende
silmad lahti ja nad nägid, ja vaata, nad olid keset Samaariat.
Ja kui Iisraeli kuningas neid nägi, siis ta küsis Eliisalt: „Mu
isa, kas ma pean nad maha lööma? Kas pean lööma?”
Aga ta vastas: „Ära löö! Kas sa lööd maha need, keda sa vangi
võtad oma mõõga ja ammuga? Pane neile ette leiba ja vett, et nad
sööksid ja jooksid ning saaksid minna tagasi oma isanda juurde!”
Siis ta valmistas neile suure pidusöögi ning nad sõid ja jõid;
seejärel laskis ta nad minema ja nad läksid oma isanda juurde. Ja
Süüria röövjõugud ei tulnud enam Iisraeli maale.
Kohutav nälg Samaaria piiramise ajal Aga pärast seda sündis, et Ben-Hadad, Süüria kuningas, kogus
kõik oma sõjaväe ja läks ning piiras Samaariat.
Siis tuli Samaarias suur nälg; ja vaata, nad piirasid seda,
kuni eesli pea maksis kaheksakümmend seeklit hõbedat ja kortel
tuvisõnnikut viis seeklit hõbedat.
Ja kord, kui Iisraeli kuningas käis müüri peal, hüüdis keegi
naine teda ja ütles: „Aita, mu isand kuningas!”
Ja ta vastas: „Kui Issand sind ei aita, kust siis mina sulle
abi võtan? Kas rehealusest või surutõrrest?”
Ja kuningas küsis temalt: „Mida sa soovid?” Ja ta vastas: „See
naine ütles mulle: Anna oma poeg, selle me sööme täna, ja homme sööme
siis minu poja!
Ja me keetsime minu poja ning sõime ta. Ja järgmisel päeval
ütlesin ma temale: Anna oma poeg meile söömiseks! Aga ta peitis
oma poja ära.”
Kui kuningas kuulis naise sõnu, siis ta käristas oma riided
lõhki, käies ise müüri peal. Ja rahvas nägi, ja vaata, tal oli
riiete all vastu ihu kotiriie.
Ja ta ütles: „Issand tehku minuga ükskõik mida, kui Eliisale,
Saafati pojale, täna pea otsa jääb!”
Eliisa istus oma kojas ja vanemad istusid ta juures. Kuningas
oli läkitanud ühe mehe enese eel. Aga enne kui käskjalg jõudis tema
juurde, oli Eliisa vanemaile öelnud: „Kas näete, kuidas see tapja poeg
läkitab minu pead võtma? Aga vaadake, kui käskjalg tuleb, siis
sulgege uks ja tõrjuge ta uksel! Eks ole tema taga ta isanda jalgade
kobin?”
Kui ta alles nendega rääkis, vaata, siis tuli käskjalg tema
juurde ja ütles: „Vaata, see õnnetus tuleb Issandalt; kas ma pean
veel lootma Issanda peale?”
7 Aga Eliisa ütles: „Kuulge Issanda sõna! Nõnda ütleb Issand:
Homme sel ajal maksab Samaaria väravas pool külimittu peent jahu ühe
seekli ja külimit otri ka ühe seekli.”
Siis kostis pealik, kelle käele kuningas toetus, jumalamehele ja
ütles: „Vaata, isegi kui Issand teeks luugid taevasse, kuidas see
küll võiks sündida?” Aga ta vastas: „Vaata, sa näed seda oma silmaga,
kuid ei saa seda süüa.”
Ja värava suus oli neli pidalitõbist meest ja need ütlesid
üksteisele: „Miks me siin istume, seni kui sureme?
Kui me mõtleksime linna minna, siis me sureme seal, sest linnas on
nälg; aga kui me jääme siia, siis me sureme samuti. Aga lähme
nüüd ja tungime süürlaste leeri: kui nad jätavad meid elama, siis
jääme elama; aga kui nad meid surmavad, siis sureme!”
Ja hämarikus võtsid nad kätte, et minna süürlaste leeri; aga kui
nad jõudsid süürlaste leeri serva, vaata, siis ei olnud seal ühtegi
meest.
Sest Issand oli süürlaste sõjaväge lasknud kuulda vankrite
mürinat, hobuste hirnumist ja suure väehulga kära, nõnda et nad
ütlesid üksteisele: „Vaata, Iisraeli kuningas on palganud meie vastu
hettide kuningad ja egiptlaste kuningad, et nad tuleksid meile
kallale!”
Seepärast olid nad tõusnud ja hämarikus põgenenud ning olid
jätnud maha oma telgid, hobused, eeslid ja leeri, sellisena nagu see
oli, ja olid põgenenud, et päästa oma hinge.
Ja kui need pidalitõbised jõudsid leeri serva, siis läksid nad
ühte telki ning sõid ja jõid, ja kandsid sealt ära hõbedat, kulda ja
riideid, ja läksid ning matsid need maha; siis nad tulid tagasi ja
läksid teise telki, kandsid ka sealt ja läksid ning matsid maha.
Aga siis ütlesid nad üksteisele: „Me ei talita õigesti! See päev
on hea sõnumi päev. Kui me vaikime ja ootame, kuni hommik koidab,
jääme süüdlasteks. Seepärast tulge nüüd, mingem ja kuulutagem seda
kuningakojas!”
Ja nad tulid ning hüüdsid linna väravahoidjaid, jutustasid
neile ja ütlesid: „Me läksime süürlaste leeri, ja vaata, seal ei
olnud kedagi ja inimese häält ei olnud kuulda, küll aga olid
kinniseotud hobused ja eeslid, samuti olid telgid sellised, nagu need
olid olnud.”
Siis väravahoidjad tõstsid kisa ja sellest teatati kuningakojas.
Ja kuningas tõusis öösel üles ning ütles oma sulastele: „Ma
ütlen nüüd teile, mida süürlased meile teevad: nemad teavad, et meil
on nälg, ja seepärast läksid nad leerist ära, et pugeda väljale
peitu, ise mõeldes: Kui nad tulevad linnast välja, siis me võtame nad
elusalt kinni ja läheme linna.”
Aga üks tema sulaseist kostis ning ütles: „Võetagu ometi viis
neist hobuseist, kes siin veel alles on; vaata, nendegi
saatus on ju nagu kogu Iisraeli hulgal, kes siia on alles jäänud, või
nagu kogu Iisraeli hulgal, kes on hukkunud; läkitagem need, siis
saame näha!”
Siis võeti kaks vankrit hobustega ja kuningas läkitas need
Süüria sõjaväele järele, öeldes: „Minge ja vaadake!”
Ja nad läksid neile järele kuni Jordanini, ja vaata, kogu tee
oli täis riideid ja riistu, mis süürlased olid rutates maha visanud.
Ja käskjalad tulid tagasi ning teatasid kuningale.
Siis rahvas läks välja ja riisus süürlaste leeri. Ja seetõttu
maksis pool külimittu peent jahu ühe seekli ja külimit otri ühe
seekli Issanda sõna kohaselt.
Kuningas oli paigutanud selle pealiku, kelle käele ta toetus,
värava ülevaatajaks; aga rahvas tallas tema väravas surnuks, nõnda
nagu jumalamees oli öelnud, kõneldes siis, kui kuningas tuli tema juurde.
Sest kui jumalamees oli kuningaga rääkinud ja öelnud: „Homme
sel ajal maksab Samaaria väravas külimit otri ühe seekli ja pool
külimittu peent jahu ka ühe seekli”,
siis oli pealik jumalamehele kostnud ja öelnud: „Vaata, isegi
kui Issand teeks luugid taevasse, kuidas võiks see sündida?” Ent
Eliisa oli vastanud: „Vaata, sa näed seda oma silmaga, kuid ei saa
seda süüa.”
Ja nõnda sündiski temaga: rahvas tallas ta väravas surnuks.
8Suunemi naine saab tagasi oma maa Eliisa rääkis naisega, kelle poja ta oli teinud elavaks, ja
ütles: „Võta kätte ja mine, sina ja su pere, ja ela võõrana, kus
saad, sest Issand kutsub nälja ja see tuleb ka sellele maale seitsmeks
aastaks!”
Siis naine võttis kätte ja tegi jumalamehe sõna järgi: ta läks
koos oma perega ning elas võõrana vilistite maal seitse aastat.
Aga seitsme aasta pärast tuli naine vilistite maalt tagasi ja
läks paluma kuningalt abi oma koja ja põllu pärast.
Kuningas rääkis parajasti Geehasiga, jumalamehe teenriga, ja
ütles: „Jutusta mulle kõigist neist suurtest tegudest, mis Eliisa on
teinud!”
Ja parajasti kui ta kuningale jutustas, kuidas Eliisa oli
surnu ellu äratanud, vaata, siis hüüdis naine, kelle poja ta oli ellu
äratanud, kuninga poole oma koja ja põllu pärast. Ja Geehasi ütles:
„Mu isand kuningas, see on too naine, ja see on tema poeg, kelle
Eliisa ellu äratas.”
Ja kuningas küsis naiselt ning too jutustas temale. Siis andis
kuningas naisele kaasa ühe hoovkondlase ja ütles: „Muretse tagasi
kõik, mis on tema oma, ja kogu põllusaak maalt lahkumise päevast kuni
tänaseni!”
Hasael saab Süüria kuningaks Ja Eliisa tuli Damaskusesse. Süüria kuningas Ben-Hadad oli siis
haige. Kui temale teatati ja öeldi: „Jumalamees on tulnud siia”,
siis ütles kuningas Hasaelile: „Võta kaasa and, mine
jumalamehele vastu ja küsi temalt Issanda vastust, kas ma saan
terveks sellest haigusest!”
Ja Hasael läks temale vastu ning võttis kaasa anni ja
kõike head, mida Damaskuses oli olemas, nelikümmend kaamelikoormat; ja
ta tuli ning astus tema ette ja ütles: „Sinu poeg Ben-Hadad, Süüria
kuningas, läkitas mind sinu juurde küsima: Kas ma saan terveks
sellest haigusest?”
Ja Eliisa vastas temale: „Mine ütle temale: Sa võiksid küll
terveks saada. Aga Issand on mulle ilmutanud, et ta siiski sureb.”
Ja ta vaatas üksisilmi Hasaelile kuni piinlikkuseni; siis
jumalamees hakkas nutma.
Ja Hasael küsis: „Mispärast mu isand nutab?” Ja ta vastas:
„Sellepärast et ma tean, millist kurja sa teed Iisraeli lastele: sa
pistad põlema nende kindlustused, tapad mõõgaga nende noored mehed,
paiskad nende lapsed vastu kaljut ja lõikad lõhki nende rasedad.”
Aga Hasael küsis: „Mis on siis su sulane, see koer, et ta võiks
teha nii suuri asju?” Ja Eliisa vastas: „Issand on mulle ilmutanud,
et sina saad Süüria kuningaks.”
Siis Hasael läks ära Eliisa juurest ja tuli oma isanda juurde, kes
küsis temalt: „Mis Eliisa sulle ütles?” Ja ta vastas: „Tema ütles
mulle, et sa võiksid küll terveks saada.”
Aga teisel päeval võttis ta vaiba, kastis selle vette ja
laotas kuninga näo peale, nõnda et too suri. Ja Hasael sai tema asemel kuningaks.
Juuda kuningas Jooram Ja Iisraeli kuninga Joorami, Ahabi poja viiendal aastal, kui
Joosafat oli olnud Juuda kuningas, sai Jooram, Joosafati poeg, Juuda
kuningaks.
Tema oli kuningaks saades kolmkümmend kaks aastat vana ja ta
valitses Jeruusalemmas kaheksa aastat.
Tema käis Iisraeli kuningate teed, nõnda nagu Ahabi sugu oli
teinud, sest temal oli naiseks Ahabi tütar; ta tegi kurja Issanda silmis.
Aga oma sulase Taaveti pärast ei tahtnud Issand hävitada
Juudat, olles temale tõotanud, et ta annab temale ja ta poegadele
lambi kõigiks aegadeks.
Tema ajal taganesid edomlased Juuda käe alt ja tõstsid endile kuninga.
Siis läks Jooram Sairi ja koos temaga kõik ta sõjavankrid; ta
tõusis öösel ja lõi edomlasi, kes olid piiranud teda ja sõjavankrite
pealikuid; ja rahvas põgenes oma telkidesse.
Nii on Edom tänapäevani taganenud Juuda käe alt; sel ajal
taganes ka Libna.
Ja mis veel tuleks öelda Jooramist ja kõigest, mis ta tegi, eks
sellest ole kirjutatud Juuda kuningate Ajaraamatus?
Ja Jooram läks magama oma vanemate juurde ja ta maeti oma
vanemate juurde Taaveti linna; ja tema poeg Ahasja sai tema asemel kuningaks.
Juuda kuningas Ahasja Ja Iisraeli kuninga Joorami, Ahabi poja kaheteistkümnendal
aastal sai kuningaks Ahasja, Juuda kuninga Joorami poeg.
Ahasja oli kuningaks saades kakskümmend kaks aastat vana ja ta
valitses Jeruusalemmas ühe aasta; ta ema nimi oli Atalja, Iisraeli
kuninga Omri poja tütar.
Tema käis Ahabi soo teed ja tegi kurja Issanda silmis, nõnda
nagu Ahabi sugu, sest ta oli Ahabi soo väimees.
Ja ta läks koos Ahabi poja Jooramiga sõtta Süüria kuninga
Hasaeli vastu Gileadi Raamotisse; aga süürlased haavasid Jooramit.
Siis kuningas Jooram tuli tagasi, et Jisreelis ennast ravida
haavadest, mis süürlased temale Raamas olid löönud, kui ta sõdis
Süüria kuninga Hasaeli vastu. Ja Juuda kuningas Ahasja, Joorami poeg,
tuli alla Jisreeli vaatama Jooramit, Ahabi poega, kui see oli haige.