Eestikeelne Piibel 1997
2. Ajaraamat 24 Aga pärast Joojada surma tulid Juuda vürstid ja kummardasid kuningat; siis kuningas kuulas neid.Ja nad jätsid maha Issanda, oma vanemate Jumala koja ning teenisid viljakustulpi ja jumalakujusid; siis tabas viha Juudat ja Jeruusalemma nende süü pärast.
Ta läkitas nende keskele prohveteid pöörama neid Issanda poole; ja need manitsesid neid, aga nad ei võtnud kuulda.
Siis täitis Jumala Vaim Sakarja, preester Joojada poja, ja tema astus rahva ette ning ütles neile: „Nõnda ütleb Jumal: Mispärast te astute üle Issanda käskudest? See ei õnnestu teil! Et te olete Issanda maha jätnud, siis jätab tema teid maha.”
Aga nad pidasid tema vastu vandenõu ja viskasid tema kuninga käsul Issanda koja õues kividega surnuks.
Kuningas Joas ei mõelnud armastusele, mida Sakarja isa Joojada temale oli osutanud, vaid tappis tema poja. Ja too ütles surres: „Issand näeb ja tasub!”
Ja aastavahetusel tuligi Süüria sõjavägi tema vastu; nad tulid Juudasse ja Jeruusalemma, hävitasid rahvalt kõik rahvajuhid ja läkitasid kogu oma saagi Damaskuse kuningale.
Kuigi Süüria sõjavägi oli tulnud väheste meestega, andis Issand nende kätte väga suure sõjaväe, sest nad olid maha jätnud Issanda, oma vanemate Jumala; nõnda mõisteti kohut Joase üle.
Ja kui nad tema kallalt ära läksid - nad jätsid ta maha raskesti haavatuna -, siis pidasid ta sulased tema vastu vandenõu preester Joojada poegade vere pärast; nad tapsid tema voodis ja nõnda ta suri. Ta maeti Taaveti linna, aga teda ei maetud kuningate hauda.