Eestikeelne Piibel 1997
37Joosep ja tema vennad Aga Jaakob elas maal, kus ta isa oli võõrana elanud, Kaananimaal.Need on Jaakobi suguvõsa lood: Kui Joosep oli seitsmeteistkümneaastane, siis oli ta koos oma vendadega lammaste ja kitsede karjane; tema oli abilisena oma isa naiste Billa ja Silpa poegade juures. Ja Joosep kandis isale ette nende halva kuulsuse.
Iisrael armastas Joosepit enam kui kõiki oma poegi, sest ta oli tema vana ea poeg, ja ta tegi temale kirju kuue.
Kui ta vennad nägid, et nende isa armastas teda enam kui kõiki tema vendi, siis nad vihkasid teda ega suutnud rääkida temaga sõbralikult.
Kord nägi Joosep unenäo ja jutustas selle oma vendadele; seejärel hakkasid need teda veel enam vihkama.
Ta nimelt ütles neile: „Kuulge ometi seda unenägu, mis ma unes nägin!
Jah, vaadake, me olime väljal vihke sidumas, ja ennäe, minu vihk tõusis üles ning jäigi püsti seisma. Aga vaata, teie vihud ümbritsesid seda ja kummardasid minu vihu ees.”
Siis ta vennad ütlesid temale: „Kas sina tahad saada meile kuningaks ja hakata meie üle valitsema?” Ja nad vihkasid teda veelgi enam tema unenägude ja kõnede pärast.
Ja ta nägi veel teise unenäo, jutustas selle oma vendadele ja ütles: „Vaata, ma nägin veel ühe unenäo, ja ennäe, päike, kuu ja üksteist tähte kummardasid minu ees.”
Aga kui ta seda jutustas oma isale ja vendadele, siis ta isa sõitles teda ning ütles temale: „Mis unenägu see küll on, mis sa nägid! Kas mina ja su ema ja vennad tõesti peame tulema ja sinu ees maani kummardama?”
Ta vennad said temale kadedaks, aga ta isa pidas meeles selle loo.
Joosep müüakse Egiptusesse Kord olid ta vennad läinud Sekemisse oma isa karja hoidma.
Ja Iisrael ütles Joosepile: „Eks ole su vennad Sekemis karja hoidmas? Tule, ma läkitan sind nende juurde!” Ja tema vastas: „Siin ma olen!”
Siis ta ütles temale: „Mine ometi vaatama, kas su vendade käsi käib hästi ja kas kari on korras, ja too mulle sõna!” Ta läkitas teda Hebroni orust ja ta tuli Sekemisse.
Ja üks mees kohtas teda, kui ta oli väljal ümber ekslemas. Ja mees küsis temalt, öeldes: „Mida sa otsid?”
Ja tema vastas: „Ma otsin oma vendi. Ütle mulle ometi, kus nad karja hoiavad?”
Ja mees ütles: „Nad on siit edasi läinud, sest ma kuulsin neid ütlevat: Läki Dotanisse!” Ja Joosep läks järele oma vendadele ning leidis nad Dotanis.
Aga nad nägid teda kaugelt ja enne kui ta jõudis nende juurde, võtsid nad õelalt nõuks ta tappa.
Nad ütlesid üksteisele: „Näe, sealt tuleb see unenägude sepitseja!
Tulgem nüüd, tapkem ta ära, visakem ta mõnda kaevu ja öelgem, et kuri loom sõi tema ära! Siis saame näha, mis ta unenäod tähendavad!”
Kui Ruuben seda kuulis, siis ta tahtis teda nende käest päästa ja ütles: „Ärgem võtkem temalt hinge!”
Ja Ruuben ütles neile: „Ärge valage verd, visake ta siia kõrbes olevasse kaevu, aga ärge pange oma kätt tema külge!” Sest ta tahtis tema päästa nende käest ja saata tagasi isa juurde.
Ja kui Joosep tuli oma vendade juurde, siis kiskusid need Joosepil kuue seljast, kirju kuue, mis tal seljas oli,
ning võtsid ja viskasid ta kaevu; aga kaev oli tühi, selles ei olnud vett.
Seejärel nad istusid leiba võtma. Ja kui nad oma silmad üles tõstsid ja vaatasid, ennäe, siis tuli ismaeliitide karavan Gileadist. Nende kaamelid kandsid mitmesugust vaiku, palsamit ja lõhnaainest, ja nad olid sellega teel alla Egiptusesse.
Ja Juuda ütles oma vendadele: „Mis kasu sellest on, kui me tapame oma venna ja katame kinni tema vere?
Tulge, müüme tema ismaeliitidele, aga meie käed ärgu puudutagu teda, sest ta on meie lihane vend!” Ja ta vennad kuulasid teda.
Kui siis Midjani mehed, kaupmehed, mööda läksid, tõmbasid nad Joosepi kaevust välja ja müüsid Joosepi kahekümne hõbetüki eest ismaeliitidele; ja need viisid Joosepi Egiptusesse. + Joosepi-lugudes kutsutakse kaupmehi kord ismaeliitideks, kord midjanlasteks (vrd 37:36; 39:1).
Kui Ruuben tuli tagasi kaevu juurde, vaata, siis ei olnud Joosepit enam kaevus. Siis ta käristas oma riided lõhki
ja läks tagasi oma vendade juurde ning ütles: „Poissi ei ole enam! Ja mina, kuhu ma nüüd lähen?”
Siis nad võtsid Joosepi kuue ja tapsid ühe siku ning kastsid kuue verre.
Ja nad saatsid kirju kuue, tulid oma isa juurde ning ütlesid: „Selle me leidsime! Tunnista nüüd, kas see on su poja kuub või mitte?”
Ja ta tundis selle ära ning ütles: „See on mu poja kuub! Kuri loom on ta ära söönud, Joosep on tõesti maha murtud!”
Ja Jaakob käristas oma riided lõhki, kinnitas kotiriide niuete ümber ja leinas oma poega kaua aega.
Kõik ta pojad ja tütred püüdsid teda trööstida, kuid ta ei lasknud ennast trööstida, vaid ütles: „Ma lähen tõesti leinates oma poja juurde hauda!” Ja tema isa nuttis teda taga.
Aga midjanlased müüsid tema Egiptuses Pootifarile, vaarao hoovkondlasele, ta ihukaitse pealikule.
38Juuda ja Taamar Sel ajal läks Juuda ära oma vendade juurest ja siirdus ühe Adullami mehe juurde, kelle nimi oli Hiira.
Ja Juuda nägi seal kaananlase, Suua-nimelise mehe tütart, võttis selle ning heitis ta juurde.
Ja see jäi lapseootele ning tõi poja ilmale; ja ta pani sellele nimeks Eer.
Ja tema jäi taas lapseootele ning tõi poja ilmale; ja ta pani sellele nimeks Oonan.
Ja tema tõi veel ühe poja ilmale ja pani sellele nimeks Seela; ta oli Kesibis, kui ta selle ilmale tõi.
Ja Juuda võttis Eerile, oma esmasündinule, naise nimega Taamar.
Aga Eer, Juuda esmasündinu, oli Issanda silmis paha ja Issand laskis tema surra.
Siis Juuda ütles Oonanile: „Heida oma venna naise juurde, ole temale mehe eest ja soeta oma vennale sugu!”
Kuna aga Oonan teadis, et sugu ei pidanud saama temale, siis heites oma venna naise juurde ta hävitas oma seemne maha pillates, et mitte anda sugu oma vennale.
Aga see, mis ta tegi, oli Issanda silmis paha ja ta laskis surra ka tema.
Siis Juuda ütles oma miniale Taamarile: „Jää lesena oma isakotta elama, kuni mu poeg Seela on kasvanud suuremaks!” Sest ta mõtles: „Muidu sureb seegi nagu ta vennad.” Ja Taamar läks ning jäi oma isakotta elama.
Mõne aja pärast suri Suua tütar, Juuda naine. Kui Juuda leinaaeg oli möödunud, siis ta läks üles Timnasse oma lammaste niitjate juurde, tema ja ta sõber Hiira, Adullami mees.
Ja Taamarile anti teada ning öeldi: „Vaata, su äi läheb üles Timnasse lambaid niitma.”
Siis ta võttis lesepõlve riided seljast ära, varjas ennast looriga ja kattis enese kinni ning istus Eenaimi väravasse, kust tee viib Timnasse, sest ta oli näinud, et Seela oli kasvanud suureks, teda aga ei olnud antud temale naiseks.
Kui Juuda teda nägi, siis ta pidas teda hooraks, sest ta oli oma näo kinni katnud.
Ja ta pöördus teelt tema poole ning ütles: „Lase ma heidan su juurde!” Sest ta ei teadnud, et see oli tema minia. Aga too vastas: „Mis sa mulle annad, kui sa heidad mu juurde?”
Ta ütles: „Ma läkitan sulle karjast ühe sikutalle.” Ja naine vastas: „Jah, kui sa annad mulle pandi, seniks kui sa läkitad.”
Siis ta küsis: „Mis võiks olla pandiks, mille ma pean sulle andma?” Ja tema vastas: „Su pitsat ja vöö ja kepp, mis sul käes on.” Ja ta andis need temale ning heitis ta juurde; ja naine jäi temast lapseootele.
Siis ta tõusis ja läks ära ning võttis eneselt loori ja pani lesepõlve riided selga.
Ja Juuda läkitas oma sõbra, Adullami mehega sikutalle, et võtta pant naise käest; aga see ei leidnud teda.
Siis ta küsis meestelt seal paigas, öeldes: „Kus on see liiderlik naine, kes oli Eenaimi tee ääres?” Aga need vastasid: „Siin pole liiderlikku naist olnud.”
Ja ta tuli tagasi Juuda juurde ning ütles: „Ma ei leidnud teda. Ja mehedki seal paigas ütlesid: Siin pole liiderlikku naist olnud.”
Siis ütles Juuda: „Pidagu siis enesele, et me ei satuks pilke alla! Vaata, ma läkitasin selle siku, aga sina ei leidnud teda.”
Aga kolme kuu pärast teatati Juudale ja öeldi: „Su minia Taamar on hooranud, ja vaata, ta on hooratööst jäänud ka lapseootele.” Siis ütles Juuda: „Tooge ta välja, et ta põletataks!”
Kui ta välja toodi, siis ta läkitas sõna oma äiale: „Sellest mehest, kelle omad need on, olen ma lapseootel!” Ja ta ütles: „Tunnista nüüd, kelle see pitsat ja vöö ja kepp on!”
Ja Juuda tundis need ära ning ütles: „Tema on minust õigem! Sest ma ei ole teda andnud oma pojale Seelale.” Ja ta ei ühtinud enam temaga.
Aga sünnitamise ajal, vaata, olid ta ihus kaksikud.
Ja kui ta sünnitas, sirutus üks käsi välja; ja aitajanaine võttis ning sidus käe ümber helepunase lõnga, öeldes: „See tuleb esmalt välja!”
Aga kui ta oma käe tagasi tõmbas, vaata, siis tuli välja ta vend. Ja aitajanaine ütles: „Missuguse lõhe sa küll enesele oled rebestanud!” Ja temale pandi nimeks Perets + Nimi Perets tähendab 'rebend'. .
Ja pärast tuli välja tema vend, kelle käe ümber oli helepunane lõng; ja temale pandi nimeks Serah + Nimi Serah tähendab 'punetav'. .
39Joosep ja Pootifari naine Ja Joosep viidi alla Egiptusesse; ja egiptlane Pootifar, vaarao
hoovkondlane, ihukaitsepealik, ostis tema ismaeliitidelt, kes
olid ta sinna toonud.
Aga Issand oli Joosepiga ja tema oli mees, kellel kõik asjad
korda läksid; ja ta elas oma isanda, egiptlase kojas.
Ka tema isand nägi, et Issand oli temaga ja et kõik, mis ta tegi,
laskis Issand tema käes korda minna.
Ja Joosep leidis armu tema silmis ning teenis teda; ja ta pani
tema oma koja üle, ja kõik, mis tal oli, ta andis tema kätte.
Ja sellest ajast peale, kui ta oli pannud tema oma koja üle, ja
kõige üle, mis tal oli, Issand õnnistas egiptlase koda Joosepi
pärast, ja Issanda õnnistus oli kõigega, mis tal oli kojas ja
väljal.
Ja ta jättis kõik, mis tal oli, Joosepi kätte ega teadnud
millestki, kui ainult leivast, mida ta sõi. Joosep oli jumekas
ja ilusa välimusega.
Nende asjaolude tõttu sündis, et ta isanda naine Joosepile silma
heitis ja ütles: „Maga mu juures!”
Aga ta keeldus ja ütles oma isanda naisele: „Vaata, mu isand ise
ei tea, mis kojas on, ja kõik, mis tal on, ta on andnud minu
kätte.
Ei ole ükski selles kojas suurem minust ja tema ei ole mulle keelanud
midagi muud kui sind, sest sa oled tema naine. Kuidas
tohiksin siis teha seda suurt kurja ja pattu oma Jumala vastu?”
Ja kuigi naine rääkis Joosepile iga päev, ei kuulanud see teda,
et ta magaks ta kõrval ja oleks ta juures.
Aga ühel päeval, kui Joosep tuli koju oma toimetusi tegema ja
ühtegi inimest pererahvast ei olnud kodus,
haaras ta kinni tema kuuest, öeldes: „Maga mu juures!” Aga
Joosep jättis oma kuue tema kätte, põgenes ja läks õue.
Ja kui naine nägi, et ta oma kuue oli jätnud tema kätte ja oli
põgenenud õue,
siis ta hüüdis pererahvast ja rääkis neile, öeldes: „Näete, ta
on toonud meie juurde heebrea mehe meid ära naerma! Ta tuli mu
juurde, et minuga magada, aga ma hüüdsin suure häälega,
ja kui ta kuulis, et ma häält tõstsin ja hüüdsin, siis ta jättis
oma kuue mu juurde, põgenes ja läks õue.”
Ja ta pani tema kuue enese kõrvale seniks, kui ta isand koju
tuli.
Ja ta rääkis temale needsamad sõnad, öeldes: „Heebrea sulane,
kelle sa oled meie juurde toonud, tuli mu juurde mind ära
naerma.
Aga kui ma häält tõstsin ja hüüdsin, siis ta jättis oma kuue mu
juurde ja põgenes õue.”
Ja kui ta isand kuulis oma naise jutustust, mida see temale
rääkis, öeldes: „Nõndaviisi on su sulane minuga teinud”, siis ta
viha süttis põlema.
Ja Joosepi isand võttis tema ja pani vangihoonesse, sinna paika,
kus kuninga vange kinni peeti. Siis oli ta seal vangihoones.
Aga Issand oli Joosepiga ja pööras tema poole oma helduse ning
tegi, et ta sai vangihoone ülema soosikuks.
Ja vangihoone ülem andis Joosepi kätte kõik vangid, kes olid
vangihoones, ja kõik, mis seal pidi tehtama, tegi tema.
Vangihoone ülem ei vaadanud millegi järele, mis oli tema käes,
sest Issand oli temaga ja mis ta tegi, Issand laskis korda
minna.
40Joosep seletab kaasvangide unenäod Ja pärast seda lugu sündis, et Egiptuse kuninga joogikallaja ja
pagar eksisid oma isanda, Egiptuse kuninga vastu.
Ja vaarao sai väga kurjaks oma kahe hoovkondlase peale,
joogikallajate ülema ja pagarite ülema peale.
Ja ta andis nad vahi alla ihukaitsepealiku kotta, vangihoonesse,
samasse paika, kus Joosep kinni oli.
Ja ihukaitsepealik pani Joosepi nende juurde, et ta neid teeniks;
ja nad olid vahi all kaua aega.
Ja need mõlemad nägid ühel ööl unenäo, kumbki oma unenäo, kumbki
oma tähendusega unenäo, Egiptuse kuninga joogikallaja ja pagar,
kes vangihoones kinni olid.
Kui Joosep tuli hommikul nende juurde ja nägi neid, vaata, siis
olid nad nukra näoga.
Ja ta küsis vaarao hoovkondlastelt, kes olid koos temaga vahi all ta
isanda kojas, öeldes: „Mispärast on teil täna nii kurvad näod?”
Ja nad vastasid temale: „Me nägime unenägusid, aga ei ole kedagi,
kes need seletaks.” Ja Joosep ütles neile: „Eks seletused ole
Jumala käes? Siiski jutustage mulle!”
Ja joogikallajate ülem jutustas oma unenäo Joosepile ning ütles
temale: „Mu unenäos oli nõnda: vaata, mu ees oli viinapuu
ja viinapuul oli kolm oksa; see lehistus, õitses ja marjakobarad
valmisid;
mul oli käes vaarao karikas ja ma võtsin viinamarju ja
pigistasin neid vaarao karikasse ja andsin karika vaarao kätte.”
Ja Joosep ütles temale: „Selle seletus on niisugune: kolm oksa
on kolm päeva.
Enne kui kolm päeva on möödunud, tõstab vaarao su pea üles ja
paneb sind tagasi su ametisse ja sa annad vaaraole karikat kätte
endist viisi, nagu siis, kui olid ta joogikallaja.
Aga pea mind meeles, kui su käsi hästi käib, ja tee mulle siis
head ning tuleta mind vaaraole meelde ja vii mind siit hoonest
välja,
sest mind on vargsel viisil varastatud heebrealaste maalt ja ma
pole siingi teinud midagi, et mind vangiurkasse pandaks.”
Kui pagarite ülem nägi, et ta oli hästi seletanud, siis ta ütles
Joosepile: „Ka mina nägin und, ja vaata, mu pea kohal oli kolm
punutud korvi.
Kõige ülemises korvis oli kõiksugust vaaraole valmistatud
pagarirooga, aga linnud sõid selle mu peapealsest korvist.”
Ja Joosep vastas ning ütles: „Selle seletus on niisugune: kolm
korvi on kolm päeva.
Enne kui kolm päeva on möödunud, võtab vaarao sul pea otsast ja
poob sind puusse ning linnud söövad liha su pealt.”
Ja kolmandal päeval, vaarao sünnipäeval, kui ta tegi kõigile oma
sulastele suure peo, sündis, et ta tõstis üles joogikallajate
ülema pea, samuti pagarite ülema pea oma sulaste seast,
ja pani joogikallajate ülema tema joogikallajaametisse vaaraole
karikat kätte ulatama,
aga pagarite ülema ta laskis puua, nõnda nagu Joosep neile oli
seletanud.
Ent joogikallajate ülem ei pidanud Joosepit meeles, vaid unustas
tema ära.
41Joosep seletab vaarao unenäod Ja kahe aasta pärast sündis, et vaarao nägi und, ja vaata, ta seisis Niiluse jõe ääres.
Ja näe, jõest tõusis seitse lehma, ilusad näha ja lihavad liha poolest, ja sõid roostikus.
Ja vaata, teist seitse lehma tõusis nende järel jõest, pahad näha ja lahjad liha poolest, ja need seisid teiste lehmade kõrval jõe kaldal.
Ja lehmad, kes olid pahad näha ja lahjad liha poolest, sõid ära need seitse lehma, kes olid ilusad näha ja lihavad. Siis vaarao ärkas üles.
Aga ta jäi magama ja nägi teist puhku und, ja vaata, seitse viljapead tõusis ühest kõrrest, jämedad ja head.
Ja vaata, seitse peenikest ja hommikutuulest kõrvetatud viljapead võrsus nende järel.
Ja peenikesed viljapead neelasid ära need seitse jämedat ja täit viljapead. Ja vaarao ärkas üles, ja vaata, see oli olnud unenägu!
Aga hommikul oli ta vaim rahutu ja ta läkitas järele ning kutsus kõik Egiptuse ennustajad ja targad, ja vaarao jutustas neile oma unenäo, aga ükski ei suutnud seda vaaraole seletada.
Siis rääkis joogikallajate ülem vaaraoga, öeldes: „Täna meenub mulle mu patt.
Vaarao sai väga kurjaks oma sulaste peale ja pani mind vahi alla ihukaitsepealiku kotta, minu ja pagarite ülema.
Ja me nägime ühel ööl unenägu, mina ja tema, kumbki nägime unenäo, millel oli oma tähendus.
Ja sealsamas oli meiega heebrea noormees, ihukaitsepealiku sulane, ja me jutustasime temale ja tema seletas meile meie unenäod, kummalegi ta unenäo tähenduse.
Ja nõnda nagu ta meile seletas, nõnda sündis: mina sain tagasi oma ametisse ja teine poodi üles.”
Siis vaarao läkitas järele ja laskis kutsuda Joosepi; ja Joosep toodi kiiresti vangiurkast välja; ta ajas habeme, vahetas riided ja tuli vaarao juurde.
Ja vaarao ütles Joosepile: „Ma nägin unenäo, kuid keegi ei oska seda seletada. Aga ma olen kuulnud sinust räägitavat, et kui sina unenägu kuuled, siis sa seletad selle.”
Ja Joosep vastas vaaraole, öeldes: „Mitte mina! Küllap Jumal annab vaaraole õige vastuse!”
Ja vaarao jutustas Joosepile: „Mu unenäos oli nõnda: vaata, ma seisin Niiluse jõe kaldal.
Ja näe, jõest tõusis seitse lehma, lihavad liha poolest ja ilusad näha, ja sõid roostikus.
Ja vaata, teist seitse lehma tõusis nende järel, väetid ja väga pahad näha ning lahjad liha poolest. Ei ole ma kogu Egiptusemaal näinud selliseid pahu.
Ja lahjad ning pahad lehmad sõid ära need seitse esimest lihavat lehma.
Ja need läksid nende kõhtu, aga ei olnud tundagi, et need olid läinud nende kõhtu ja nende välimus oli paha nagu ennegi. Ja ma ärkasin üles.
Siis ma nägin und, ja vaata, seitse viljapead tõusis ühest kõrrest, täis ja head.
Ja vaata, seitse kuiva, peenikest, hommikutuulest kõrvetatud viljapead võrsus nende järel.
Ja peenikesed viljapead neelasid ära need seitse head viljapead. Ma olen seda rääkinud oma ennustajaile, aga ükski ei oska mulle seletada.”
Ja Joosep ütles vaaraole: „Vaarao unenäod tähendavad ühte ja sedasama. Jumal on vaaraole teada andnud, mida ta kavatseb teha.
Seitse head lehma on seitse aastat ja seitse head viljapead on seitse aastat; unenägudel on sama tähendus.
Ja seitse lahjat ja paha lehma, kes tõusid nende järel, on seitse aastat, ja seitse peenikest, hommikutuulest kõrvetatud viljapead on seitse nälja-aastat.
See ongi see asi, mis ma vaaraole rääkisin: mida Jumal kavatseb teha, seda on ta vaaraole näidanud.
Vaata, tuleb seitse aastat, millal on suur küllus kogu Egiptusemaal.
Aga neile järgneb seitse nälja-aastat, mil Egiptusemaal ununeb kõik küllus ja näljahäda ulatub üle kogu maa.
Maal ei ole enam küllust tundagi nälja tõttu, mis tuleb selle järel, sest see on väga kange.
Ja kuna vaaraol on unenägu kaks korda kordunud, siis on see asi Jumala poolt kindel ja Jumal laseb selle varsti sündida.
Ja nüüd vaarao vaadaku välja üks mõistlik ja tark mees ja seadku Egiptusemaa üle.
Vaarao tehku nõnda: pangu ülevaatajad maale ja lasku Egiptusemaad maksta viiendikku neil seitsmel külluseaastal.
Ja kogutagu kõik nende tulevaste heade aastate toidus ja varutagu vilja linnadesse vaarao käe alla toiduseks ning säilitatagu seda.
See vili olgu maale tagavaraks seitsmeks nälja-aastaks, mis tulevad Egiptusemaale, et maad ei tabaks näljaajal hukatus.”
Joosep saab Egiptuse valitsejaks See kõne oli hea vaarao silmis ja kõigi ta sulaste silmis.
Ja vaarao ütles oma sulastele: „Kas leiame veel sellise mehe, kelles on Jumala Vaim?”
Ja vaarao ütles Joosepile: „Et Jumal on sulle kõike seda teada andnud, siis ei ole keegi nii mõistlik ja tark kui sina!
Sina pead olema mu koja üle ja kogu mu rahvas suudelgu sind suu peale. Ainult aujärje poolest tahan ma olla sinust suurem!”
Ja vaarao ütles Joosepile: „Vaata, ma olen pannud su kogu Egiptusemaa üle!”
Ja vaarao võttis sõrmest pitserisõrmuse ning pani Joosepi sõrme; ja ta pani temale kallid linased riided selga ja riputas kuldkee kaela.
Ja ta laskis teda sõita oma teises tõllas, mis tal oli, ja hüüda tema ees: „Põlvili!” Ja ta pani tema kogu Egiptusemaa üle.
Ja vaarao ütles Joosepile: „Mina olen vaarao, aga ilma sinu tahtmata ei tohi keegi tõsta kätt ega jalga kogu Egiptusemaal.”
Ja vaarao pani Joosepile nimeks Safnat-Paneah ja andis temale naiseks Asnati, Ooni + Ooni linna tuntakse tänapäeval Heliopolise nime all. preestri Pooti-Fera tütre; ja Joosep läks välja Egiptusemaale.
Joosep oli kolmekümneaastane, kui ta astus vaarao, Egiptuse kuninga ette; ja Joosep läks ära vaarao juurest ning käis läbi kogu Egiptusemaa.
Ja maa kandis seitsmel külluseaastal ühest ivast peotäie.
Ja ta kogus kõik põllusaagi seitsmel aastal Egiptusemaal ja talletas selle linnadesse; igasse linna andis ta ümbruskonna põldude saagi.
Ja Joosep kuhjas väga palju vilja, nagu liiva mere ääres, kuni lakati seda mõõtmast, sest see ei olnud enam mõõdetav.
Ja Joosepile sündis enne nälja-aasta tulekut kaks poega. Need tõi temale ilmale Asnat, Ooni preestri Pooti-Fera tütar.
Ja Joosep pani esmasündinule nimeks Manasse + Nimi Manasse tähendab 'ta laseb unustada'. , sest ta ütles: „Jumal on mind lasknud unustada kõik mu vaeva ja kogu mu isakoja.”
Ja teisele ta pani nimeks Efraim + Nimi Efraim meenutab heebrea sõna hifra 'ta on teinud viljakaks'. , sest ta ütles: „Jumal on mind teinud viljakaks mu viletsusemaal!”
Kui seitse külluseaastat, mis Egiptusemaale tulid, lõppesid,
siis hakkasid tulema seitse nälja-aastat, nõnda nagu Joosep oli öelnud; ja nälg oli kõigis maades, ent kogu Egiptusemaal oli leiba.
Aga kui kogu Egiptusemaa hakkas tundma nälga, siis rahvas kisendas vaarao poole leiva pärast; ja vaarao ütles kõigile egiptlastele: „Minge Joosepi juurde! Mis tema teile ütleb, seda tehke!”
Ja nälg oli üle kogu maa ja Joosep avas kõik viljaaidad, mis olid nende juures, ning müüs egiptlastele vilja, sest nälg võttis Egiptusemaal võimust.
Ja kõigist maadest tuldi Egiptusesse Joosepilt vilja ostma, sest nälg oli võtnud võimust kõigis maades.
42Joosepi vendade esimene teekond Egiptusesse Kui Jaakob kuulis, et Egiptuses oli vilja, siis Jaakob ütles oma
poegadele: „Miks te üksteisele otsa vaatate?”
Ja ta ütles: „Vaata, ma olen kuulnud, et Egiptuses on vilja.
Minge sinna ja ostke meile sealt, et jääksime elama ega sureks!”
Siis läks kümme Joosepi venda Egiptusest vilja ostma.
Aga Benjamini, Joosepi venda, Jaakob ei läkitanud koos vendadega,
sest ta ütles: „Et temale õnnetust ei juhtuks!”
Ja Iisraeli pojad tulid vilja ostma teiste tulijate seltsis, sest
Kaananimaal oli nälg.
Joosep oli maal valitsejaks; tema müüs vilja kogu maa rahvale. Ja
Joosepi vennad tulid ning kummardasid tema ette silmili maha.
Kui Joosep nägi oma vendi, siis ta tundis nad ära, aga tegi
ennast neile võõraks ja rääkis nendega karmilt ning küsis neilt:
„Kust te tulete?” Ja nad vastasid: „Kaananimaalt, et leiba
osta.”
Joosep tundis oma vendi, aga nemad ei tundnud teda.
Siis meenusid Joosepile unenäod, mis ta neist unes oli näinud, ja
ta ütles neile: „Te olete maakuulajad. Olete tulnud vaatama,
kust maa lahti on!”
Aga nemad ütlesid: „Ei, mu isand, su sulased on tulnud leiba
ostma.
Me kõik oleme ühe mehe pojad, oleme ausad mehed, su sulased ei
ole maakuulajad.”
Tema aga ütles neile: „Ei, küllap olete tulnud vaatama, kust maa
lahti on!”
Siis nad vastasid: „Meie, su sulased, olime kaksteist venda, ühe
mehe pojad Kaananimaalt. Ja vaata, noorim on praegu meie isa juures,
aga ühte ei ole enam olemas.”
Aga Joosep ütles neile: „See on nõnda, nagu ma teile olen
rääkinud ja öelnud: te olete maakuulajad!
Selles asjas ma katsun teid läbi: nii tõesti kui vaarao elab, ei
pääse te siit minema enne, kui teie noorim vend on siia tulnud!
Läkitage eneste hulgast üks, et ta tooks teie venna. Teid aga
jäetakse vangi ja teie kõnesid uuritakse, kas neis on tõtt. Muidu
olete, nii tõesti kui vaarao elab, maakuulajad!”
Ja ta pani nad üheskoos kolmeks päevaks vahi alla.
Ja kolmandal päeval ütles Joosep neile: „Tehke seda, siis jääte
elama! Mina olen jumalakartlik:
kui olete ausad mehed, jäägu üks teie vendadest aheldatuna
hoonesse, kus te olite vahi all, aga teised minge viige vilja
näljahäda pärast teie kodudes
ja tooge mu juurde oma noorim vend, siis saavad teie kõned tõeks ja
te ei pea surema!” Ja nad tegid nõnda.
Ja nad ütlesid üksteisele: „Me oleme tõesti süüdi oma venna
pärast, kelle hinge kitsikust me nägime, kui ta palus meilt armu ja
meie ei võtnud teda kuulda. Sellepärast on see kitsikus meile
tulnud!”
Ja Ruuben vastas neile, öeldes: „Eks ma rääkinud teile ja
öelnud: Ärge tehke pattu poisi vastu! Aga teie ei kuulanud. Vaata,
nüüd nõutaksegi tema verd!”
Aga nad ei teadnud, et Joosep seda mõistis, sest ta rääkis
nendega tõlgi kaudu.
Ja ta pöördus ära nende juurest ning nuttis; siis ta tuli tagasi
nende juurde ja rääkis nendega ning võttis nende hulgast Siimeoni ja
laskis tema nende silme ees vangistada.
Joosepi vennad lähevad tagasi Kaananimaale Ja Joosep käskis täita nende kotid viljaga, panna igaühe raha
tagasi ta kotti ja anda neile teemoona; ja neile tehti nõnda.
Siis nad tõstsid vilja eeslite selga ja läksid sealt ära.
Kui üks oma koti avas, et öömajal eeslile toitu anda, siis ta
nägi oma raha, ja vaata, see oli koti suus.
Ja ta ütles oma vendadele: „Mu raha on tagasi antud, ja vaata,
see on mu kotis!” Siis kadus nende julgus ja nad värisesid, öeldes
isekeskis: „Miks on Jumal meile seda teinud?”
Ja nad tulid oma isa Jaakobi juurde Kaananimaale ning andsid
temale teada kõik, mis neile oli juhtunud, öeldes:
„See mees, maa isand, rääkis meiega karmilt ja pidas meid
salajasiks maakuulajaiks.
Aga me ütlesime temale: Me oleme ausad mehed, me ei ole
maakuulajad.
Meid oli kaksteist venda, oma isa pojad. Ühte ei ole enam ja
noorim on praegu meie isa juures Kaananimaal.
Ja see mees, maa isand, ütles meile: Sellest ma saan teada, kas
te olete ausad: jätke üks oma vendadest minu juurde ja võtke vilja
näljahäda pärast teie kodudes ja minge
ning tooge oma noorim vend minu juurde, et saaksin teada, et te
ei ole maakuulajad, vaid olete ausad mehed. Siis ma annan teile venna
tagasi ja te võite maal liikuda vabalt.”
Ja kui nad oma kotte tühjendasid, vaata, siis oli igaühe
rahakukkur ta kotis! Ja oma rahakukruid nähes hakkasid nemad ja nende
isa kartma.
Ja nende isa Jaakob ütles neile: „Te võtate minult lapsed!
Joosepit ei ole enam ja Siimeoni ei ole enam ja Benjamini tahate ka
võtta. See kõik on tulnud minu peale!”
Aga Ruuben rääkis oma isale, öeldes: „Võid surmata mu mõlemad
pojad, kui ma ei too teda sinu juurde! Anna ta minu hooleks ja ma
toon ta tagasi sinu juurde!”
Kuid tema ütles: „Minu poeg ei lähe koos teiega alla, sest ta
vend on surnud ja tema üksi on üle jäänud. Kui temaga teel, mida te
käite, õnnetus juhtub, siis saadate mu hallid juuksed murega hauda!”
43Joosepi vendade teine teekond Egiptusesse Aga maal oli kange nälg.
Ja kui nad olid ära söönud vilja, mis nad Egiptusest olid toonud,
siis nende isa ütles neile: „Minge ostke meile pisut leiba!”
Ja Juuda vastas temale, öeldes: „See mees kinnitas meile väga ja
ütles: Te ei saa näha mu nägu, kui teie vend ei ole koos teiega.
Kui sa nüüd läkitad meie venna koos meiega, siis läheme ja ostame
sulle leiba.
Aga kui sa teda ei läkita, siis me ei lähe, sest see mees ütles
meile: Te ei saa näha mu nägu, kui teie vend ei ole koos teiega.”
Ja Iisrael ütles: „Miks te tegite mulle seda kurja ja andsite mehele
teada, et teil on veel üks vend?”
Ja nad vastasid: „See mees päris väga meie ja meie suguseltsi
järele, küsides: Kas teie isa elab veel? On teil veel mõni vend? Ja
me andsime temale teada, nagu asi on. Kas me võisime teada, et ta ütleb:
Tooge oma vend siia?”
Ja Juuda ütles oma isale Iisraelile: „Saada poiss minuga ja me
võtame kätte ning läheme, et jääksime elama ega sureks, ei meie ega
sina ega meie väetid lapsed.
Mina olen temale käemeheks, nõua teda minult. Kui ma ei too teda
tagasi sinu juurde ega sea sinu palge ette, siis jään su ees
alatiseks süüdlaseks.
Tõesti, kui me ei oleks viivitanud, oleksime nüüd juba teist
korda tagasi tulnud.”
Siis ütles neile Iisrael, nende isa: „Kui see nõnda on, siis
tehke seda! Võtke maa parimast oma kottidesse ja viige sellele mehele
meeleheaks pisut palsamit ja pisut mett, kalleid rohte ja mürri,
pähkleid ja mandleid.
Ja võtke kaasa kahekordne raha; ka see raha, mis teie kottide
suus tagasi tuli, võtke jälle kaasa - vahest oli see eksitus.
Võtke ka oma vend, asuge teele ja minge tagasi selle mehe
juurde!
Kõigeväeline Jumal lasku teid leida halastust selle mehe ees, et
ta teiega ära saadaks teie teise venna ja Benjamini! Aga kui jään
lastest ilma, siis jään.”
Ja mehed võtsid selle kingituse, võtsid kaasa kahekordse raha ja
Benjamini, asusid teele ja läksid alla Egiptusesse ning astusid
Joosepi ette.
Kui Joosep nägi, et Benjamin oli nendega kaasas, siis ta ütles
oma kojaülemale: „Vii need mehed mu kotta ja tapa tapaveis ning
valmista see, sest need mehed söövad minuga lõunat!”
Ja mees tegi, nagu Joosep oli öelnud; ja mees viis mehed Joosepi
kotta.
Aga mehed kartsid, kui neid Joosepi kotta viidi, ja ütlesid:
„Meid viiakse raha pärast, mis eelmisel korral meie kottides tagasi
tuli, et veeretada meie peale süüd ja kippuda meile kallale ning
võtta meid orjadeks ja omandada meie eeslid!”
Ja nad astusid mehe juurde, kes oli Joosepi kojaülem, ja
rääkisid temaga koja ukse ees
ning ütlesid: „Oh mu isand, me kord juba käisime siin leiba
ostmas.
Aga kui me seejärel jõudsime öömajale ja tegime oma kotid lahti,
vaata, siis oli igamehe raha ta koti suus, meie raha selle
täiskaalus. Me tõime selle nüüd tagasi.
Ja me tõime ka teise raha leiva ostmiseks enestega kaasa. Me ei
tea, kes oli pannud meie raha meie kottidesse.”
Aga tema ütles: „Rahustuge, ärge kartke! Teie Jumal ja teie isa
Jumal on pannud teile varanduse kottidesse. Teie raha ma olen
saanud.” Ja ta tõi Siimeoni välja nende juurde.
Siis mees viis mehed Joosepi kotta ja andis neile vett ning nad
pesid oma jalgu; ja ta andis toitu nende eeslitele.
Ja nad seadsid kingitused valmis, kuni Joosep tuli lõunale, sest
nad olid kuulnud, et nad seal pidid leiba võtma.
Kui Joosep koju tuli, siis nad viisid temale kotta kingituse,
mis neil kaasas oli, ja kummardasid maha tema ette.
Ja tema küsis neilt, kuidas nende käsi käib, ja ütles: „Kas teie
vana isa, kellest te rääkisite, käsi käib hästi? On ta veel elus?”
Ja nad vastasid: „Sinu sulase, meie isa käsi käib hästi, ta elab
veel.” Ja nad kummardasid ning heitsid maha.
Kui ta oma silmad üles tõstis ja nägi oma venda Benjamini, oma
ema poega, siis ta küsis: „On see teie noorim vend, kellest te mulle
rääkisite?” Ja ta ütles: „Jumal olgu sulle armuline, mu poeg!”
Aga Joosep vaikis äkki, sest ta oli südamest liigutatud oma
venna pärast ja otsis võimalust nutmiseks. Ta läks ühte siseruumi ja
nuttis seal.
Ja kui ta oma silmi oli pesnud, siis ta tuli välja, valitses
enese üle ja ütles: „Pange toit lauale!”
Ja temale pandi eraldi ja neile eraldi, ja egiptlastele, kes
tema juures sõid, eraldi, sest egiptlased ei söö leiba üheskoos
heebrealastega - see on egiptlastele jäledus.
Ja nad pandi istuma temaga vastamisi, esmasündinu esimesena ja
noorim viimasena, ja mehed panid seda isekeskis imeks.
Ja ta laskis tõsta rooga enda eest nende ette, aga Benjamini osa
oli viis korda suurem kui kõigi teiste osad. Ja nad jõid koos temaga
ning jäid joobnuks.
44Joosep kiusab oma vendi Siis ta käskis oma kojaülemat, öeldes: „Täida meeste kotid
viljaga, nii palju kui nad jaksavad kanda, ja pane igamehe raha ta
koti suhu.
Ja minu karikas, see hõbekarikas, pane noorima venna koti suhu koos ta
viljarahaga!” Ja ta tegi, nagu Joosep käskis.
Hommikul, kui läks valgeks, lasti minema mehed ja nende eeslid.
Kui nad olid linnast lahkunud ega olnud veel kaugele jõudnud,
ütles Joosep oma kojaülemale: „Võta kätte, aja mehi taga, ja kui oled
nad tabanud, siis ütle neile: Miks tasute head kurjaga?
Eks see ole see, millest mu isand joob ja millest ta endeid
otsib? Olete käitunud halvasti, et tegite nõnda!”
Ja kui ta nad tabas, siis ta rääkis neile needsamad sõnad.
Aga nad vastasid temale: „Miks räägib mu isand nõndaviisi? Su
sulastele oleks teotuseks nõnda teha.
Vaata, raha, mis me leidsime oma kottide suust, tõime sulle
tagasi Kaananimaalt. Kuidas võiksime siis varastada su isanda kojast
hõbedat või kulda?
Kelle juurest su sulaste hulgast see leitakse, surgu, ja me
teised jääme su isandale orjadeks!”
Siis ta ütles: „Olgu see nüüd ka nõnda teie sõnade järgi! Kelle
juurest see leitakse, jäägu mulle sulaseks, ja te teised olete
süüta!”
Ja nad tõttasid ning tõstsid igaüks oma koti maha ja iga mees
tegi oma koti lahti.
Ja ta otsis nad läbi, alates vanemast ja lõpetades nooremaga -
ja karikas leiti Benjamini kotist.
Siis nad käristasid oma riided lõhki, iga mees pani oma eeslile
koorma selga ja nad läksid tagasi linna.
Ja Juuda läks koos oma vendadega Joosepi kotta, kes oli alles
seal, ja nad heitsid maha tema ette.
Ja Joosep ütles neile: „Mis tegu see on, mis te olete teinud?
Eks te tea, et niisugune mees nagu mina oskab endeid seletada?”
Siis vastas Juuda: „Mida me oma isandale ütleme? Kuidas peame
rääkima ja kuidas endid õigustama? Jumal on avastanud su sulaste süü.
Vaata, me jääme oma isandale sulaseiks, niihästi meie kui see, kelle
käest karikas leiti.”
Aga ta ütles: „Ei tule mulle mõttessegi seda teha! Mees, kelle
käest karikas leiti, peab jääma mulle sulaseks, te teised aga minge
rahuga oma isa juurde!”
Juuda vastutab Benjamini eest Siis astus Juuda tema juurde ja ütles: „Mu isand, luba ometi oma
sulast rääkida üks sõna mu isanda kõrva ees ja su viha ärgu süttigu
põlema oma sulase vastu, sest sina oled nagu vaarao ise!
Mu isand küsis oma sulaseilt, öeldes: On teil isa või mõni
vend?
Ja meie vastasime oma isandale: Meil on vana isa ja üks nooruk,
ta vanas eas sündinud, alles noor; aga selle vend on surnud ja ta on
üksi oma emast järele jäänud, ja ta isa armastab teda.
Ja sa ütlesid oma sulaseile: Tooge ta minu juurde, et ma näeksin
teda oma silmaga!
Ja me vastasime oma isandale: Nooruk ei või isast lahkuda. Kui
ta lahkuks oma isast, siis see sureks.
Ja sa ütlesid oma sulaseile: Kui teie noorim vend ei tule koos
teiega, siis te ei saa enam näha mu nägu.
Ja kui me läksime su sulase, meie isa juurde ja andsime temale
teada oma isanda sõnad,
siis ütles meie isa: Minge jälle tagasi, ostke meile pisut
leiba!
Aga me vastasime: Me ei või minna. Kui meie noorim vend on koos
meiega, siis me läheme, sest me ei saa näha selle mehe nägu, kui meie
noorim vend ei ole koos meiega.
Ja su sulane, minu isa, ütles meile: Te teate, et mu naine on
mulle kaks poega ilmale toonud.
Aga üks läks mu juurest ära ja ma ütlesin: Ta on tõesti maha
murtud! Ja ma pole teda tänini enam näinud.
Kui te nüüd võtate ka selle mu silma alt ja temaga juhtub
õnnetus, siis saadate mu hallid juuksed kurvastusega hauda.
Ja kui ma nüüd tuleksin su sulase, oma isa juurde ja koos meiega
ei oleks poiss, kelle hingesse tema hing on kiindunud,
ja kui ta siis näeb, et poissi ei ole, ta sureb ja su sulased on
sinu sulase, meie isa hallid juuksed saatnud murega hauda,
sest su sulane on poisile käemeheks mu isa juures, kuna ma olen
öelnud: Kui ma ei too teda sinu juurde, siis ma jään oma isa ees
alatiseks süüdlaseks.
Ja nüüd siis jäägu su sulane poisi asemel sulaseks mu isandale
ja poiss mingu koos oma vendadega!
Sest kuidas võiksin minna oma isa juurde, kui poiss ei oleks
koos minuga? Et ma ei näeks seda õnnetust, mis juhtub mu isaga!”
45Joosep annab ennast vendadele tunda Siis Joosep ei suutnud enam enese üle valitseda kõigi nende ees,
kes ta juures seisid, ja ta hüüdis: „Minge kõik mu juurest ära!” Ja
ükski ei seisnud tema juures, kui Joosep ennast vendadele tunda
andis.
Ja ta puhkes valjusti nutma, nii et Egiptus seda kuulis ja kuulis
vaarao koda.
Ja Joosep ütles oma vendadele: „Mina olen Joosep! Kas mu isa
veel elab?” Aga vennad ei suutnud temale vastata, nõnda hirmunud
olid nad tema palge ees.
Siis ütles Joosep oma vendadele: „Astuge ligemale!” Ja nad
astusid ligemale ning ta ütles: „Mina olen Joosep, teie vend, kelle te
müüsite Egiptusesse.
Aga nüüd ärge kurvastage ja ärgu süttigu teil isekeskis viha, et
müüsite mind siia, sest teie elu säilitamiseks läkitas Jumal mind
eele.
Sest kaks aastat on olnud nüüd nälg maal ja on veel viis aastat,
mil ei ole kündi ega lõikust.
Seepärast Jumal läkitas mind teie eele kindlustama teile
järeltulijaid maa peal ja hoidma teid elus, pääsemiseks paljudele.
Niisiis ei ole teie mind läkitanud siia, vaid Jumal, ja tema on
mind pannud vaaraole isaks ja isandaks kogu ta kojale ning
valitsejaks kogu Egiptusemaale.
Tõtake ja minge mu isa juurde ning öelge temale: Nõnda ütleb su
poeg Joosep: Jumal on mind pannud isandaks kogu Egiptusele. Tule minu
juurde, ära viivita!
Sa võid elada Gooseni maakonnas ja olla mu läheduses, sina ja
su pojad ja su poegade pojad, ja su lambad, kitsed ja veised ja kõik,
mis sul on.
Ma hoolitsen seal sinu eest, kuna veel viis aastat on
näljahäda, et ei jääks vaeseks sina ega su pere ega keegi, kes sul on.
Ja vaata, te näete oma silmaga, samuti näeb mu vend Benjamin
oma silmaga, et ma tõepoolest ise teiega räägin.
Jutustage mu isale kõigest minu aust Egiptuses ja kõigest, mida
olete näinud, ja tõtake ning tooge mu isa siia!”
Siis ta langes oma vennale Benjaminile kaela ja nuttis, ja
Benjamin nuttis tema kaela ümber.
Ja ta andis suud kõigile oma vendadele ning nuttis üheskoos
nendega; ja seejärel ta vennad rääkisid temaga.
Kuuldus kostis ka vaarao kotta, et Joosepi vennad olid tulnud,
ja see oli hea vaarao silmis ja tema sulaste silmis.
Ja vaarao ütles Joosepile: „Ütle oma vendadele: Tehke nõnda:
koormake oma veoloomad ja minge Kaananimaale,
võtke oma isa ja oma pered ning tulge minu juurde, siis ma annan
teile Egiptusemaa parimat ja te saate süüa maa rasva!
Ja sul tuleb anda käsk: Tehke nõnda - võtke endile Egiptusemaalt
vankrid väetite laste ja naiste jaoks ja tooge oma isa ning tulge!
Teie silm ärgu kurvastagu teie asjade pärast, sest parim kogu
Egiptusemaal peab olema teie päralt!”
Ja Iisraeli pojad tegid nõnda ja Joosep andis neile vaarao käsu
peale vankrid, samuti andis ta neile teemoona.
Ta andis neile kõigile peoriided, aga Benjaminile andis ta
kolmsada hõbeseeklit ja viied peoriided.
Samuti läkitas ta oma isale kümme eeslit, kes olid koormatud
Egiptuse parimate kaupadega, ja kümme emaeeslit, kes kandsid vilja,
leiba ja moona ta isale teekonna tarvis.
Siis ta saatis oma vennad minema ja nad läksid. Ja ta ütles
neile: „Teel ärge riielge!”
Ja nad läksid ära Egiptusest ning tulid Kaananimaale oma isa
Jaakobi juurde.
Ja nad jutustasid temale ning ütlesid: „Joosep elab alles, ta on
nimelt kogu Egiptusemaa valitseja!” Aga ta süda jäi külmaks, sest ta
ei uskunud neid.
Siis nad jutustasid temale kõigest, mis Joosep nendega oli
rääkinud. Ja kui ta nägi vankreid, mis Joosep oli läkitanud teda ära
tooma, siis nende isa Jaakobi vaim elustus taas.
Ja Iisrael ütles: „Küllalt! Mu poeg Joosep elab alles! Ma tahan
minna ja teda näha, enne kui suren!”
46Jaakob asub Egiptusesse Nõnda läks Iisrael teele koos kõigega, mis tal oli, ja tuli
Beer-Sebasse ning ohverdas tapaohvreid oma isa Iisaki Jumalale.
Ja Jumal rääkis Iisraeliga öistes nägemustes; ta ütles: „Jaakob,
Jaakob!” Ja see vastas: „Siin ma olen!”
Siis ta ütles: „Mina olen Jumal, sinu isa Jumal, ära karda minna
Egiptusesse, sest ma teen sind seal suureks rahvaks!
Mina lähen koos sinuga Egiptusesse ja ma toon sind sealt tagasi, ja
Joosep suleb oma käega su silmad.”
Ja Jaakob asus Beer-Sebast minekule; Iisraeli pojad panid oma isa
Jaakobi ja oma väetid lapsed ja naised vankritesse, mis vaarao oli
läkitanud teda tooma.
Ja nad võtsid oma karjad ja varanduse, mis nad Kaananimaal olid
soetanud, ja tulid Egiptusesse, Jaakob ja kõik ta sugu koos temaga.
Oma pojad ja poegade pojad, tütred ja poegade tütred ja kogu oma
soo viis ta koos enesega Egiptusesse.
Ja need on Iisraeli laste nimed, kes Egiptusesse tulid: Jaakob ja
tema pojad. Jaakobi esmasündinu oli Ruuben.
Ruubeni pojad olid Hanok, Pallu, Hesron ja Karmi.
Siimeoni pojad olid Jemuel, Jaamin, Ohad, Jaakin, Sohar ja Saul,
kaananlanna poeg.
Leevi pojad olid Geerson, Kehat ja Merari.
Juuda pojad olid Eer, Oonan, Seela, Perets ja Serah; aga Eer ja
Oonan surid Kaananimaal. Peretsi pojad olid Hesron ja Haamul.
Issaskari pojad olid Toola, Puvva, Jaasub ja Simron.
Sebuloni pojad olid Sered, Eelon ja Jahleel.
Need olid Lea pojad, keda ta Jaakobile ilmale tõi Mesopotaamias;
peale nende oli tal tütar Diina. Kõiki ta poegi ja tütreid oli
ühtekokku kolmkümmend kolm hinge.
Gaadi pojad olid Sefon, Haggi, Suuni, Esbon, Eeri, Arodi ja
Areli.
Aaseri pojad olid Jimna, Jisva, Jisvi ja Berija; nende õde oli
Serah. Beria pojad olid Heber ja Malkiel.
Need olid selle Silpa pojad, kelle Laaban andis oma tütrele Leale ja
kes tõi need Jaakobile ilmale, kuusteist hinge.
Jaakobi naise Raaheli pojad olid Joosep ja Benjamin.
Joosepile sündisid Egiptusemaal pojad, keda temale ilmale tõi
Asnat, Ooni preestri Pooti-Fera tütar: Manasse ja Efraim.
Benjamini pojad olid Bela, Beker, Asbel, Geera, Naaman, Eehi,
Ross, Muppim, Huppim ja Aard.
Need olid Raaheli pojad, kes Jaakobile sündisid, ühtekokku
neliteist hinge.
Daani poeg oli Husim.
Naftali pojad olid Jahsel, Guuni, Jeeser ja Sillem.
Need olid selle Billa pojad, kelle Laaban andis oma tütrele Raahelile
ja kes tõi need Jaakobile ilmale, ühtekokku seitse hinge.
Kõiki hingi, kes Jaakobiga Egiptusesse tulid, kes tema niudeist
olid väljunud, peale Jaakobi poegade naiste, oli ühtekokku kuuskümmend
kuus hinge.
Ja Joosepi poegi, kes temale Egiptuses olid sündinud, oli kaks
hinge; kõiki Jaakobi soo hingi, kes Egiptusesse tulid, oli
seitsekümmend.
Ja ta läkitas Juuda enese eel Joosepi juurde, et see teda
juhataks Goosenisse; nõnda nad tulid Gooseni maakonda.
Ja Joosep laskis hobused oma vankri ette rakendada ning läks
Goosenisse vastu oma isale Iisraelile; kui ta teda nägi, siis ta
langes temale kaela ja nuttis kaua tema kaelas.
Ja Iisrael ütles Joosepile: „Nüüd ma võin surra, sest olen
näinud su nägu ja tean, et oled veel elus.”
Ja Joosep ütles oma vendadele ja oma isa perele: „Ma lähen ja
teatan vaaraole ning ütlen temale: Mu vennad ja mu isa pere, kes olid
Kaananimaal, on minu juurde tulnud.
Ja need mehed on karjased, sest nad olidki
karjakasvatajad, ja nad on oma lambad, kitsed ja veised ja kõik, mis
neil oli, kaasa toonud.
Kui juhtub, et vaarao teid kutsub ja küsib: Mis teie amet on?,
siis vastake: Su sulased on olnud karjakasvatajad noorest
põlvest kuni tänini, niihästi meie kui meie isad - et saaksite elada
Gooseni maakonnas, sest egiptlased põlgavad kõiki lamba- ja
kitsekarjaseid.”
47Jaakob õnnistab vaaraod Ja Joosep läks ja teatas vaaraole ning ütles: „Mu isa ja vennad
ja nende lambad, kitsed ja veised ja kõik, mis neil oli, on tulnud
Kaananimaalt, ja vaata, nad on Gooseni maakonnas.”
Ja ta võttis oma vendade hulgast viis meest ja tõi need vaarao
ette.
Ja vaarao küsis tema vendadelt: „Mis teie amet on?” Ja nad
vastasid vaaraole: „Su sulased on lambakarjased, niihästi meie
ise kui meie isad.”
Ja nad ütlesid vaaraole: „Me oleme maale tulnud võõrastena elama,
sest su sulaste karjale ei olnud sööta, kuna Kaananimaal on kange
nälg. Luba siis nüüd oma sulaseid elada Gooseni maakonnas!”
Ja vaarao rääkis Joosepiga, öeldes: „Sinu isa ja vennad on su
juurde tulnud.
Egiptusemaa on su ees lahti, pane oma isa ja vennad elama
parimasse maakonda. Elagu nad Gooseni maakonnas, ja kui sa tunned
nende hulgast tublisid mehi, siis pane need mu karja ülevaatajaiks!”
Siis Joosep tõi sisse oma isa Jaakobi ja pani seisma vaarao ette;
ja Jaakob õnnistas vaaraod.
Ja vaarao küsis Jaakobilt: „Kui palju sul eluaastaid on?”
Ja Jaakob vastas vaaraole: „Aastaid, mis ma võõrana olen elanud,
on sada kolmkümmend aastat. Piskud ja kurjad on olnud mu eluaastad ja
need ei ulatu mu isade eluaastateni nende võõrsiloleku ajal.”
Siis Jaakob õnnistas vaaraod ja läks ära vaarao juurest.
Ja Joosep paigutas oma isa ja vennad elama ja andis neile
maaomandi Egiptusemaal kõige paremas maakonnas, Raamsese maakonnas,
nagu vaarao oli käskinud.
Ja Joosep hoolitses leivaga oma isa ja vendade ja kogu isa pere
eest, vastavalt nende väetite laste suudele.
Joosepi tegevus näljahäda leevendamiseks Aga kogu maal ei olnud leiba, sest näljahäda oli väga kange, ja
Egiptusemaa ja Kaananimaa olid näljast nõrkemas.
Ja Joosep kogus kokku kõik Egiptusemaal ja Kaananimaal leiduva
raha vilja eest, mida osteti; ja Joosep viis raha vaarao kotta.
Kui raha oli lõppenud Egiptusemaalt ja Kaananimaalt, siis tulid
kõik egiptlased Joosepi juurde, öeldes: „Anna meile leiba! Kas peame
su silma ees surema, sellepärast et raha on otsas?”
Ja Joosep vastas: „Andke oma loomad ja mina annan teile nende
eest, kui raha on otsas.”
Ja nad tõid oma loomad Joosepile ja Joosep andis neile leiba
hobuste, lamba- ja kitsekarjade, veisekarjade ja eeslite eest; nõnda
muretses ta neile sel aastal leiba kõigi nende loomade eest.
Kui see aasta lõppes, siis järgmisel aastal tulid nad tema
juurde ja ütlesid temale: „Me ei saa oma isandale salata, et raha on
otsas ja loomakarjad on meie isanda käes. Meil ei ole isanda ees
muud üle jäänud kui ainult meie ihud ja põllumaa.
Kas peame su silma ees surema, niihästi me ise kui meie põllud?
Osta meid ja meie põllud leiva eest, et me oma põldudega saaksime
vaaraole orjadeks! Anna meile seemet, et jääksime elama ega sureks ja
et põllud ei jääks tühjaks!”
Siis Joosep ostis vaaraole kogu Egiptuse põllumaa, sest
egiptlased müüsid igaüks oma põllu, sellepärast et nälg ahistas
neid. Nõnda sai maa vaarao omaks.
Ja ta tegi rahva tema orjaks, Egiptuse ühest äärest teiseni.
Ainult preestrite põldusid ta ei ostnud, sest preestritel oli
sissetulek vaaraolt ja nemad elatusid sissetulekust, mida vaarao
neile andis; seepärast nemad ei müünud oma põldusid.
Ja Joosep ütles rahvale: „Vaata, ma olen nüüd ostnud teid ja
teie põllud vaaraole. Näe, siin on teile seemet, külvake see
põldudele!
Aga saagist peate andma viiendiku vaaraole, kuna neli osa jäägu
teie kätte teile põlluseemneks, samuti toiduks teile ja neile, kes
teie peredes on, ja toiduks teie väetitele lastele.”
Ja nad vastasid: „Sina oled meid elus hoidnud! Kui leiame armu
oma isanda silmis, siis jääme vaaraole orjadeks.”
Ja Joosep tegi selle seaduseks Egiptuse põllumaa kohta
tänapäevani, et vaaraole saab viiendik; ainult preestrite põllud ei
saanud vaarao omaks.
Jaakobi viimne tahe Ja Iisrael jäi elama Egiptusemaale Gooseni maakonda; nad jäid
sinna paigale, olid viljakad ja neid sai väga palju.
Ja Jaakob elas Egiptusemaal seitseteist aastat, ja Jaakobi
päevi, tema eluaastaid, oli sada nelikümmend seitse aastat.
Kui Iisraeli surmapäev ligines, siis ta kutsus oma poja Joosepi
ning ütles temale: „Kui ma nüüd olen su silmis armu leidnud, siis
pane oma käsi mu puusa alla ja osuta mulle heldust ja truudust: ära
mata mind Egiptusesse,
sest ma tahan magada oma vanemate juures. Vii mind Egiptusest
ära ja mata nende hauda!” Ja ta vastas: „Ma teen su sõna järgi!”
Ja tema ütles: „Vannu mulle!” Ja ta vandus temale. Siis Iisrael
kummardas voodi peatsi poole.
48Jaakob õnnistab Efraimi ja Manasset Pärast seda sündmust öeldi Joosepile: „Vaata, su isa on haige!” Siis ta võttis oma kaks poega enesega, Manasse ja Efraimi.
Ja Jaakobile anti teada ning öeldi: „Näe, su poeg Joosep tuleb sinu juurde!” Iisrael võttis siis jõu kokku ning tõusis voodis istukile.
Ja Jaakob ütles Joosepile: „Kõigeväeline Jumal ilmutas ennast mulle Luusis Kaananimaal, ja õnnistas mind
ning ütles mulle: Vaata, ma teen sind viljakaks ja paljuks ja teen sinust rahvaste hulga ja annan selle maa sinu soole pärast sind igaveseks omandiks.
Ja nüüd olgu su kaks poega, kes sulle Egiptusemaal on sündinud, enne kui ma tulin sinu juurde Egiptusesse, minu omad: Efraim ja Manasse olgu minu omad nagu Ruuben ja Siimeongi.
Aga su järeltulijad, kes sulle pärast neid sünnivad, olgu sinu päralt ja neid nimetatagu nende vendade nime järgi nende pärisosades.
Kui ma Mesopotaamiast tulin, suri mul Raahel Kaananimaal, tee peal, kui veel tükk maad oli minna Efratasse. Ja ma matsin tema Efrata tee äärde, see on Petlemma.”
Kui Iisrael nägi Joosepi poegi, siis ta küsis: „Kes need on?”
Ja Joosep vastas oma isale: „Need on mu pojad, keda Jumal mulle siin on andnud!” Siis ta ütles: „Too nad minu juurde, et ma neid õnnistaksin!”
Aga Iisraeli silmad olid vanadusest tuhmid ja ta ei näinud enam. Siis Joosep viis nad tema juurde ja tema andis neile suud ning süleles neid.
Ja Iisrael ütles Joosepile: „Ei oleks uskunud, et saan näha su nägu, aga vaata, Jumal on mind lasknud näha ka su järglasi.”
Siis Joosep võttis nad ära tema põlvilt ja kummardas silmili maha.
Ja Joosep võttis nad mõlemad, Efraimi oma paremale käele, Iisraelist vasakule poole, ja Manasse oma vasakule käele, Iisraelist paremale poole, ja viis nad tema juurde.
Aga Iisrael sirutas oma parema käe ja pani Efraimi pea peale, kes oli noorem, ja oma vasaku käe Manasse pea peale; ta pani oma käed ristamisi, sest Manasse oli esmasündinu.
Ja ta õnnistas Joosepit ning ütles:
„Jumal, kelle palge ees mu isad Aabraham ja Iisak on rännanud, Jumal, kes on olnud mu karjane kogu mu elu kuni tänapäevani,
ingel, kes mind on päästnud kõigest kurjast, õnnistagu neid poisse; neid nimetades nimetatagu minu nime ja mu isade Aabrahami ja Iisaki nime! Ja nad siginegu rohkesti keset maad!”
Aga kui Joosep nägi, et ta isa oma parema käe asetas Efraimi pea peale, siis ta pani seda pahaks ja haaras kinni oma isa käest, et seda Efraimi pea pealt tõsta Manasse pea peale.
Ja Joosep ütles oma isale: „Mitte nõnda, mu isa, sest see on mu esmasündinu! Pane oma parem käsi tema pea peale!”
Aga ta isa keeldus ja ütles: „Ma tean, mu poeg, ma tean, ka tema peab saama rahvaks ja temagi peab olema suur! Ometi peab ta noorem vend saama temast suuremaks ja selle sugu olema rahvarohke!”
Ja ta õnnistas neid sel päeval, öeldes:
„Sinu nimel õnnistatagu Iisraelis, öeldagu: Jumal tehku sind Efraimi ja Manasse sarnaseks!”
Nõnda seadis ta Efraimi Manassest ettepoole.
Ja Iisrael ütles Joosepile: „Vaata, ma suren, aga Jumal on teiega ja viib teid tagasi teie isade maale.
Ja ma annan sulle ühe mäeseljandiku + 'Mäeseljandik', heebrea k šekem, võib tähendada ka Sekemi linna (vrd pt 34). rohkem kui su vendadele, mille olen mõõga ja ammuga võtnud emorlastelt.”
49Jaakob ennustab tulevikku oma poegadele Ja Jaakob kutsus oma pojad enese juurde ning ütles:
„Tulge kokku, siis ma kuulutan teile, mis teiega sünnib tulevasil päevil!
Kogunege ja kuulge, Jaakobi pojad, võtke kuulda Iisraeli, oma isa!
Ruuben, sina oled mu esmasündinu, mu rammu ja sigitusjõu esikpoeg, väljapaistev väärikuselt ja väljapaistev võimult.
Veena oled sa vooganud - esikohale sa ei jää, sest sa tõusid oma isa sängi! Sel korral sa rüvetasid selle, sina, kes tõusid mu voodile.
Vennaksed Siimeon ja Leevi, nende noad on vägivalla riistad.
Nende nõusse ei astu mu hing, nende seltsiga ei liitu mu süda. Sest oma vihas nad tapsid mehi ja meelevallatuses halvasid härgi.
Olgu neetud nende kange viha ja nende metsik raev! Ma jaotan nad Jaakobis ja hajutan Iisraelis!
Juuda + Nimi Juuda meenutab heebrea sõna jodu 'nad ülistavad', vrd 29:35. , sind ülistavad su vennad. Sinu käsi on su vaenlaste turjal, sind kummardavad su isa pojad.
Juuda on lõvikutsikas - saagi kallalt, mu poeg, oled tõusnud. Ta on heitnud maha, ta lebab nagu lõvi, nagu metsik lõvi - kes julgeks teda äratada?
Ei lahku valitsuskepp Juudast ega sau tema jalgelt, kuni tuleb Juuda poeg Siilo, ja teda võtavad rahvad kuulda.
Ta seob oma eesli viinapuu külge, hea viinapuu külge oma eeslivarsa; ta peseb oma kuube veiniga ja oma vammust viinamarjade verega.
Ta silmad on veinist hämused ja hambad piimast valged.
Sebulon elab mererannal, ta saab laevade rannikuks ja tema selg on pööratud Siidoni poole.
Issaskar on kondine eesel, kes lebab sadulakorvide vahel.
Kui ta nägi head hingamispaika ja meeldivat maad, ta langetas oma turja koormat kandma ja sai tööorjaks.
Daan + Nimi Daan tähendab 'ta mõistab kohut, juhib, ajab asja'. mõistab kohut oma rahvale, üks Iisraeli suguharu on temagi.
Daan on madu teel, rästik raja peal, kes salvab hobuse kandu, nõnda et ratsanik kukub selili.
Ma ootan päästet sinult, Issand!
Gaad + Nimi Gaad, mis tähendab 'hea õnn' (30:11), meenutab ka heebrea sõnu gad 'ahistama' ja gedud 'röövjõuk'. - röövjõugud ründavad teda, aga ta ise ründab neid, olles neil kannul.
Aaserilt tuleb rammus roog ja temal on anda kuninglikke maiuspalu.
Naftali on nobe emahirv, kes toob kuuldavale ilusaid sõnu.
Joosep on viljapuu poeg, viljapuu poeg allikal, oksad ulatuvad üle müüri.
Ammukütid ahistavad teda, ründavad ja rõhuvad teda,
aga tema amb jääb kindlaks ja ta käsivarred on nõtked Jaakobi Vägeva abiga, Karjase, Iisraeli Kalju nime abiga,
su isa Jumala abiga, kes sind aidaku, Kõigeväelise abiga, kes sind õnnistagu õnnistustega ülalt taevast, õnnistustega all asuvast põhjaveest, õnnistustega emarindadest ja üskadest!
Su isa õnnistused ületavad igaveste mägede õnnistused, ürgsete küngaste ihaldusväärsed annid. Need tulgu Joosepi pea peale, oma vendade vürsti pealaele!
Benjamin on kiskjalik hunt. Hommikul ta sööb saaki ja õhtul jaotab röövitut.”
Jaakobi surm ja matus Need kõik olid Iisraeli suguharud, neid oli kaksteist, ja see oli, mis nende isa neile rääkis, kui ta neid õnnistas: ta õnnistas igaüht temale kohase õnnistusega.
Ja ta käskis neid ning ütles neile: „Mind koristatakse mu rahva juurde. Matke mind mu isade juurde koopasse, mis on hett Efroni väljal,
sellesse koopasse, mis on Makpela väljal Mamre kohal Kaananimaal, mille Aabraham ostis koos väljaga hett Efronilt pärushauaks.
Sinna on maetud Aabraham ja tema naine Saara, sinna on maetud Iisak ja tema naine Rebeka, ja sinna ma olen matnud Lea.
Väli ja seal olev koobas on hettidelt ostetud.”
Kui Jaakob oli oma poegadele käsu andnud, siis ta sirutas voodis oma jalad välja ja heitis hinge; ja ta koristati oma rahva juurde.
50 Siis Joosep langes oma isa palge vastu, nuttis tema kohal ja suudles teda.
Ja Joosep käskis oma teenistuses olevaid arste tema isa palsameerida; ja arstid palsameerisid Iisraeli.
Selleks kulus nelikümmend päeva, sest nii palju päevi kulub palsameerimiseks; ja egiptlased nutsid teda seitsekümmend päeva.
Kui tema nutupäevad olid möödunud, siis Joosep rääkis vaarao hoovkonnaga, öeldes: „Kui ma nüüd teie silmis olen armu leidnud, siis rääkige vaarao kõrva ees ja öelge:
Minu isa laskis mind vanduda, öeldes: Vaata, ma suren. Mata mind mu hauda, mille ma enesele olen kaevanud Kaananimaal! Ma tahaksin nüüd minna, oma isa matta ja siis tagasi tulla.”
Ja vaarao ütles: „Mine ja mata oma isa, nõnda nagu ta sind on lasknud vanduda!”
Ja Joosep läks oma isa matma; ja temaga koos läksid kõik vaarao sulased, tema hoovkonna vanemad ja kõik Egiptusemaa vanemad,
ja kogu Joosepi pere ja tema vennad ja ta isa pere; ainult oma väetid lapsed ja lambad, kitsed ja veised jätsid nad Gooseni maakonda.
Ja temaga koos läksid niihästi vankrid kui ratsanikud, ja see oli väga suur karavan.
Kui nad jõudsid Atadi rehealuse juurde, mis on teisel pool Jordanit, siis nad panid seal toime väga suure ja mõjuva leinakaebuse, ja ta pidas oma isa peiesid seitse päeva.
Kui maa elanikud, kaananlased, nägid neid peiesid Atadi rehealuse juures, siis nad ütlesid: „Need on egiptlastel suured peied.” Seepärast pandi sellele paigale nimeks Aabel-Mitsraim + Nimi Aabel-Mitsraim 'Egiptuseoja' sisaldab sõnademängu: sõna abel tähendab 'jõgi' ja ebel 'lein'. Vt 4Ms 34:5. ; see on teisel pool Jordanit.
Ja ta pojad tegid temaga nõnda, nagu ta neid oli käskinud:
ta pojad viisid tema Kaananimaale ja matsid ta Makpela välja koopasse Mamre kohal, mille Aabraham koos väljaga oli ostnud pärandhauaks hett Efronilt.
Ja Joosep läks tagasi Egiptusesse, tema ja ta vennad ja kõik, kes koos temaga olid läinud ta isa matma, pärast seda kui ta oma isa oli matnud.
Joosepi suuremeelsus oma vendade vastu Kui Joosepi vennad nägid, et nende isa oli surnud, siis nad ütlesid: „Kui Joosep meid nüüd vihkab ja tõesti tasub meile kätte kõige kurja eest, mis me temale oleme teinud?”
Ja nad käskisid Joosepile öelda: „Su isa andis käsu, enne kui ta suri, ja ütles:
Öelge Joosepile nõnda: Anna ometi andeks oma vendade üleastumine ja patt, et nad sulle on kurja teinud! Seepärast anna siis nüüd andeks oma isa Jumala sulaste üleastumine!” Ja Joosep nuttis, kui temale seda räägiti.
Siis tulid ka Joosepi vennad ise, heitsid maha ta ette ja ütlesid: „Vaata, me jääme sulle orjadeks!”
Aga Joosep vastas neile: „Ärge kartke! Kas mina olen Jumala asemik?
Te mõtlesite küll mu vastu kurja, aga Jumal pööras selle heaks, et teha, mis tänapäeval ongi tehtud: hoida palju rahvast elus.
Ja nüüd ärge kartke, mina toidan teid ja teie väeteid lapsi!” Ja ta trööstis ning rahustas neid.
Joosepi surm Ja Joosep jäi Egiptusesse, tema ja ta isa pere. Ja Joosep elas saja kümne aastaseks.
Ja Joosep nägi Efraimi lapsi kolm põlve; ka Manasse pojast Maakirist sündis lapsi Joosepi põlvede peale.
Ja Joosep ütles oma vendadele: „Mina suren, aga Jumal hoolitseb kindlasti teie eest ja viib teid siit maalt sellele maale, mille ta vandega on tõotanud anda Aabrahamile, Iisakile ja Jaakobile!”
Ja Joosep vannutas Iisraeli poegi, öeldes: „Kui Jumal tõesti hoolitseb teie eest, siis viige ka minu luud siit ära!”
Ja Joosep suri, sada kümme aastat vana, ja ta palsameeriti ja pandi kirstu Egiptuses.