Eestikeelne Piibel 1997
15Kristuse surnuist ülestõusmise tähendusest Aga nüüd ma teen teile, vennad, teatavaks evangeeliumi, mida mateile olen kuulutanud, mille te ka olete vastu võtnud, milles te
ka seisate
ja mille läbi te ka pääsete. Kas te peate kinni sõnadest,
millega ma teile evangeeliumi kuulutasin? Muidu
olete küll ilmaaegu saanud usklikuks.
Ma olen teile ju kõigepealt edasi andnud seda, mida ma ka
ise olen vastu võtnud: et Kristus suri meie pattude eest, nagu on
kirjutatud pühades kirjades,
ja et ta maeti maha ja äratati kolmandal päeval üles
pühade kirjade järgi
ja et ta näitas ennast Keefasele, seejärel neile
kaheteistkümnele,
seejärel näitas ta ennast ühtaegu enam kui viiesajale vennale,
kellest enamik on veel praegugi elus, mõned aga on
läinud magama;
siis näitas ta ennast Jaakobusele, seejärel kõigile
apostlitele.
Aga kõige viimaks näitas ta ennast ka minule kui äbarikule.
Mina ju olen apostlite seast kõige väiksem, see, keda ei
kõlba hüüdagi apostliks, sest ma olen taga kiusanud Jumala kogudust.
Aga Jumala armust olen ma see, kes olen, ja tema arm minu
vastu ei ole läinud tühja, vaid ma olen neist kõigist palju
rohkem vaeva näinud. Aga seda ei ole teinud mina, vaid Jumala
arm, mis on minuga.
Olgu nüüd mina või nemad - nõnda me kuulutame ja nõnda
olete teie saanud usklikuks.
Kui aga Kristusest kuulutatakse, et ta on üles äratatud
surnuist, kuidas siis mõned teie seast ütlevad, et surnute
ülestõusmist ei ole?
Aga kui surnute ülestõusmist ei ole, siis ei ole ka
Kristust üles äratatud.
Aga kui Kristust ei ole üles äratatud, siis tähendab see,
et ka meie jutlus on tühine ja tühine on ka teie usk.
Ja meid leitakse siis olevat Jumala valetunnistajad,
sest me oleme tunnistanud Jumalale vastu, et ta on üles äratanud
Kristuse, keda tema ei ole üles äratanud, - sel juhul, kui
surnuid üles ei äratata.
Sest kui surnuid üles ei äratata, siis ei ole ka Kristust
üles äratatud;
kui aga Kristust ei ole üles äratatud, siis on teie usk
tühine, siis te olete alles oma pattudes.
Nii on siis ka hukkunud need, kes on Kristuses
magama läinud.
Kui me loodame Kristuse peale üksnes selles elus, siis me
oleme kõigist inimestest armetumad.
Nüüd aga on Kristus üles äratatud surnuist, uudseviljana
magamaläinutest.
Et surm on tulnud inimese kaudu, siis tuleb ka surnute
ülestõusmine inimese kaudu;
sest nõnda nagu kõik inimesed surevad Aadamas, nõnda
tehakse ka kõik elavaks Kristuses.
Aga igaüks oma järjekorras: uudseviljana Kristus, pärast
seda Kristuse omad tema taastulekul;
ja siis tuleb lõpp, kui ta loovutab kuningriigi Jumalale ja
Isale, olles kõrvaldanud iga valitsuse ja iga meelevalla ja väe.
Sest tema peab valitsema kuningana, kuni Jumal paneb kõik
vaenlased tema jalge alla.
Viimse vaenlasena kõrvaldatakse surm.
Sest „Jumal on kõik alistanud tema jalge alla”. Aga kui ta
ütleb, et kõik on alistatud, siis on ilmne, et kõik peale
selle, kes temale kõik alistas.
Kui aga kõik on alistatud, siis alistub ka Poeg ise
sellele, kes temale on kõik alistanud, et Jumal oleks kõik
kõiges.
Mida teeksid muidu need, keda surnute eest ristitakse? Kui
surnuid üldse üles ei äratata, milleks nad lasevad end ristida
surnute eest?
Ja milleks ma siis olen iga päev surmasuus?
Ma suren iga päev, nii tõesti kui teie, vennad, olete mu
kiitlemine, mis mul on Kristuses Jeesuses, meie Issandas.
Kui ma võitlesin metsalistega Efesoses inimese kombel - mis kasu
ma sellest sain? Kui surnuid
üles ei äratata, siis „söögem ja joogem, sest homme sureme nagunii”!
Ärge eksige!„Halb seltskond rikub head kombed.”
Saage täiesti kaineks ja ärge tehke pattu! Jah, mõnel ei ole
üldse jumalatunnetust. Seda ma ütlen teile häbiks.
Nüüd aga küsib mõni: „Kuidas siis surnud üles äratatakse?
Millise ihuga nad tulevad?”
Rumal! See, mida sa külvad, ei saa elavaks, kui ta ei sure.
Ja see, mida sa külvad - sa ei külva seda ihu, mis peab
tõusma, vaid palja iva, olgu see siis nisu või mingi muu vili.
Aga Jumal annab talle ihu, nõnda nagu ta on tahtnud, ning
igale seemnele tema eriomase ihu.
Kõik liha ei ole sama liha, vaid isesugune on inimese
liha ja isesugune veiste liha, isesugune lindude ja isesugune
kalade liha.
On taevalikke ihusid ja maapealseid ihusid, kuid
taevalike hiilgus on teistsugune kui maapealsete oma,
isesugune on päikese kirkus ja isesugune kuu kirkus ja
isesugune tähtede kirkus, sest ka täht erineb tähest kirkuse
poolest.
Nõnda on ka surnute ülestõusmine: kaduvuses külvatakse,
kadumatuses äratatakse üles,
autuses külvatakse, kirkuses äratatakse üles, nõtruses
külvatakse, väes äratatakse üles,
maine ihu külvatakse, vaimne ihu äratatakse üles. Kui
juba on olemas maine ihu, siis on olemas ka vaimne ihu.
Nõnda on ka kirjutatud: „Esimene inimene Aadam sai elavaks
hingeks.” Viimne Aadam sai vaimuks, kes elustab.
Kuid esmalt ei ole vaimne, vaid maine, siis alles tuleb
vaimne.
Esimene inimene oli maast muldne, teine inimene oli taevast.
Milline oli muldne, sellised on ka muldsed, ja
milline oli taevane, sellised on ka taevased.
Ja nii nagu me kandsime muldset kuju, nii
kanname kord ka taevast kuju.
Aga seda ma ütlen, vennad: liha ja veri ei või pärida
Jumala riiki ega kaduvus pärida kadumatust.
Vaadake, ma ütlen teile saladuse: meie kõik ei lähegi
magama, aga meid kõiki muudetakse,
äkitselt, ühe silmapilguga, viimse pasuna hüüdes, sest
pasun hüüab ja surnud äratatakse üles kadumatutena, ning meid
muudetakse.
Sest see kaduv peab riietuma kadumatusega ja see
surelik riietuma surematusega.
Aga kui see kaduv riietub kadumatusega ja see surelik
riietub surematusega, siis läheb täide sõna, mis on kirjutatud:
„Surm on neelatud võidusse!
Surm, kus on sinu võit? Surm, kus on sinu astel?”
Aga surma astel on patt, ent patu vägi on Seadus.
Aga tänu olgu Jumalale, kes meile võidu annab meie
Issanda Jeesuse Kristuse läbi!
Niisiis, mu armsad vennad, olge kindlad, kõigutamatud
ning ikka innukad Issanda töös, teades, et teie vaevanägemine
Issandas ei ole tühine.