Eestikeelne Piibel 1997
20Paulus matkab Kreekasse Kui nüüd lärm oli vaibunud, kutsus Paulus jüngridenese juurde, ja neid julgustades jättis nad jumalaga ning
asus teele Makedooniasse.
Ta käis läbi sealsed maakohad ja rääkis kogudustele
palju julgustussõnu. Siis ta tuli Kreekamaale
ja veetis seal kolm kuud. Kuna juudid alustasid ta vastu
salasepitsust, sellal kui tema valmistus minema meritsi Süüriasse, siis
ta võttis nõuks tagasi pöörduda Makedoonia kaudu.
Teda saatsid beroialane Soopatros, Pürrose poeg,
tessalooniklased Aristarhos ja Sekundus, derbelane Gaius ning
Timoteos ja aasialased Tühhikos ja Trofimos.
Nemad läksid ette ja ootasid meid Troases.
Meie aga purjetasime pärast hapnemata leibade päevi
Filippist ära ja jõudsime viiendal päeval nende juurde Troasesse, kus
me viibisime seitse päeva.
Aga nädala esimesel päeval, kui me olime kogunenud leiba
murdma, arutles ja väitles Paulus nendega, ja et ta tahtis järgmisel
päeval lahkuda, pikendas ta kõnet keskööni.
Ülemises toas, kuhu me olime kogunenud, põles hulk lampe.
Aga üks noormees, Eutühhos nimi, istus aknalaual, ja kui
Paulus pikalt arutles, jäi ta raskelt magama.
Magades kukkus ta kolmandalt
korruselt alla ning tõsteti üles surnuna.
Aga Paulus läks alla ja heitis ennast tema peale, haaras
ta ümbert kinni ja ütles: „Ärge käratsege, tal on ju hing sees!”
Siis ta läks jälle üles ja murdis leiba ja sõi ning
kõneles kaua, kuni koiduni. Siis asus Paulus teele,
aga poiss viidi ära elusana ja oldi suuresti lohutatud.
Teekond Mileetosesse Meie aga läksime varem laeva ja purjetasime Assosesse, kus
me pidime Pauluse pardale võtma, sest nõnda oli ta käskinud,
kuna ta ise tahtis sinna tulla jalgsi.
Kui ta nüüd meiega Assoses kokku sai, võtsime ta pardale
ja tulime Mitüleenesse.
Sealt me purjetasime järgmisel päeval edasi ja jõudsime
Kiose saarega kohakuti, teisel päeval aga sõitsime Samose
saareni ja sellele järgneval päeval saabusime Mileetosesse.
Sest Paulus oli otsustanud Efesosest mööda purjetada, et tal
ei tuleks Aasias aega raisata; ta ju kiirustas, et võimaluse korral
nelipühapäevaks jõuda Jeruusalemma.
Pauluse jumalagajätukõne Efesoses Mileetosest saatis Paulus sõna Efesosse ja kutsus
kogudusevanemad enese juurde.
Kui need tema juurde jõudsid, ütles Paulus neile: „Te
teate, kuidas alates esimesest päevast, mil ma Aasiasse tulin,
ma kogu selle aja teie juures olen käitunud,
teenides Issandat kõige alandlikkusega ja pisaratega ja
katsumustega, mis mind tabasid juutide salasepitsuste tõttu,
kuidas ma ei ole teie eest pidanud salajas midagi teile
tarvilikku, vaid olen seda kuulutanud ja teid õpetanud
avalikult ja kodasid mööda.
Ma tunnistasin nii juutidele kui kreeklastele pöördumist
Jumala poole ja usku meie Issandasse Jeesusesse.
Ja nüüd, vaata, ma lähen vaimus seotuna Jeruusalemma,
teadmata, mis mulle seal võib juhtuda
peale selle, mida Püha Vaim mulle igas linnas tunnistab, et mind
ootavad ahelad ja viletsused.
Kuid ma ei pea oma elu mingil kombel endale kalliks, vaid
püüan lõpule viia oma elutöö ja ülesande, mille ma olen
saanud Issanda Jeesuse käest: tunnistada Jumala armu evangeeliumi.
Ja nüüd, vaata, ma tean, et mitte keegi teist, kelle keskel käies
ma olen kuulutanud Jumala riigist, ei saa enam kunagi näha minu palet.
Seepärast ma tunnistan teile tänasel päeval, et mina
olen puhas kõikide verest!
Sest ma ei ole midagi teie eest salajas pidanud, vaid olen
teile kuulutanud Jumala kogu tahtmist.
Seepärast pange tähele iseennast ja kogu karja, kelle
ülevaatajaks Püha Vaim on teid pannud, et te karjastena hoiaksite Jumala
kogudust, mille ta on saanud iseenese vere läbi.
Mina tean, et pärast minu äraminekut tulevad teie sekka
julmad hundid, kes karja ei säästa,
ja teie eneste seast tõusevad mehed, kes moonutavad tõde,
et vedada jüngreid eneste järele.
Seepärast valvake ja pidage meeles, et ma kolm aastat, ööd
ja päevad, ei ole lakanud pisarsilmil igaühte manitsemast.
Ja nüüd annan ma teid Jumala ja tema armusõna
hooleks; temal on vägi teid üles ehitada ja anda teile pärand
kõigi pühitsetute seas.
Kellegi hõbedat ega kulda ega riideid ei ole ma
himustanud.
Te teate ise, et nende kätega olen ma teeninud endale ja oma
kaaslastele seda, mis tarvilik.
Ma olen teile kõigiti näidanud, et nõnda vaeva nähes
tuleb hoolt kanda nõrkade eest, pidades meeles Issanda Jeesuse
sõnu, mis ta on öelnud: „Õndsam on anda kui võtta!””
Ja kui ta seda oli öelnud, laskus ta põlvili ja palvetas
koos nende kõikidega.
Siis puhkesid kõik valjusti nutma ja kallistasid Paulust ning
andsid talle suud.
Kõige rohkem tegi neile haiget see, mis ta oli öelnud, et
nad ei saavat enam kunagi tema palet näha. Siis nad saatsid ta
laevale.